Naistepäevateemalisele üleskutsele arutleda naiseks olemise üle kirjutas üks lugeja meile sellest, et naiselikke omadusi - õrnust, oskust andestada, hoolivust, kannatlikkust ja emotsionaalsust - kiputakse tänapäeval sageli hoopis nõrkusteks pidama. Kuid naised ongi tema arvates siiski õrnem sugu ja selles peitubki asja võlu. Selle loo autor on üks meie konkursi auhinnasaajatest.
Loodus on mu naiseks loonud ja nii on mulle ilmselt ka looduse poolt kaasa antud võime sellest rõõmu tunda. Naiselikkusest rääkides ei saa ma kuidagi üle ega ümber soorollidest üldisemalt. Naiselikkus ja mehelikkus käivad ikka käsikäes.
Mulle meeldib olla õrn ja hoolitsev. Mul on õnn olla ema ja elukaaslane. Mulle meeldib see põlvkondade järjepidevus – just vanaema, ema ja tütre tugev seotus. Mina tunnetan endas väga selgelt oma vanaema ja ema pärandit.
Võib-olla olen sellele ka tavapärasest rohkem mõelnud, kuna minu vanaema ja ema pole juba ammu meie hulgas, samas on mul endal väike tütar. Lisaks on mul noorem õde. Tunnen kuidagi väga selgelt sidet selle nelja põlvkonna vahel.
Ma ei oska öelda, milline on meeste omavaheline sõprus, kuid naiste ühtekuuluvustunne võib väga võimas ja toetav olla. Kui see muidu välja ei paista, siis hädaolukorras ikka. Kui mul on elus raske olnud, olen alati mõnelt naisterahvalt tuge saanud. Ilmselt oskavad need, kes ise midagi samasugust läbi elanud, sulle rohkem kaasa elada.
Ma arvan, et naised peaksidki omavahel solidaarsed olema ja raskel hetkel õla alla panema. Ajaloo keeristormides – sõdades, näljahädades – on ikka naised elu edasi viinud. Tuld koldes hoidnud, lapsi kasvatanud, vaeseid ja haigeid lohutanud.
Mina pooldan suhteliselti traditsioonilisi soorolle. Kui soorollid ühtlustuvad, muutub elu tegelikult raskemaks. Kui poleks vaja kahte eraldi sugu, siis poleks neid ju loodudki – kas pole nii?
Aga võib-olla olen ma liiga vanamoodne või lihtsalt unistan vanadest traditsioonidest, kuna tänapäeva elukorralduse tõttu ei saa ma ise nii palju kodule ja perele pühenduda, kui tahaks. Käin täiskohaga tööl ja mõnikord on tunne, et see võtabki kogu energia.
Ma usun, et peres peab olema keegi, kes kogu seda asja koos hoiab. Kuigi tänapäeval peaks see väidetavalt mehe ja naise vahel võrdselt jaotatud olema, ei ole see ju siiski nii. Pealegi ei saa ega peakski mehed naise rolle üle võtma. Ja ega meie elukorraldus lasegi. Pigem on asjad arenenud nii, et nii mees kui naine on rohkem tegevad kodust väljapoole ja pered kas lonkavad või ei püsigi koos.
Samas – ma ei tea ju, kuidas oli naise elu vanasti, siis, kui naine sõltus täiesti mehest ja tal polnud praktiliselt võimalik ise hakkama saada. Võib-olla on tänapäeva variant siiski parem? Mina pole kunagi mehest sõltuv olnud ja olen alati mõelnud, et pean vajadusel ise hakkama saama.
Siiski unistan sellest, et saaksin olla rohkem kodus kui tööl. Pere eest hoolitsemist – sooja söögi tegemist, kodu korrashoidmist, pereliikmete ärakuulamist – peaks pidama oluliseks. Usun, et paljud tänapäeva mured on ikka seotud sellega, et peresidemed on nõrgad, kellelgi pole aega ja jaksu.
Naiselikke omadusi – õrnust, oskust andestada, hoolivust, kannatlikkust, emotsionaalsust – kiputakse tänapäeval sageli hoopis nõrkusteks pidama. Mina pole sellega nõus. Need on just need omadused, mis teevad naisest naise. Need on naiselikkuse tugevad küljed. Milline oleks elu, kui neid omadusi poleks olemas?
Sooviksin, et mehed saaksid olla rohkem mehed ja naised rohkem naised. Ma ei mõtle äärmusi – et naise koht on kodus ja mehe koht tööl jne. Või et peaks ajalooratta täiesti tagasi pöörama. Soovin vaid, et nii naiselikel kui mehelikel omadustel oleks meie elus koht. Võiksime võtta paremad kogemused minevikust ja siduda need tänapäeva võimalustega. Natuke vana ja natuke uut.
Naised on minu arvates õrnem sugu ja selles peitubki asja võlu. Mehed võiksid naistele uksi lahti teha ja naised naeratades tänada. Pole ju palju tahetud? Kõik saab alguse pisiasjadest.
Loomulikult peaks igaühel olema vabadus elada nii, nagu soovib, kuid üldiselt peaksime ikka naistest naisi ja meestest mehi kasvatama. Eks elu teeb hiljem oma korrektuurid. Tõeline valikuvabadus on niikuinii ainult illusioon ja igasugune kasvatus on parem kui kasvatamatus.
Ei ole olemas naiselikkust, kui pole olemas mehelikkust – see kõik on omavahel seotud ja peaksime otsima tasakaalu.