Postimehe lugejad andsid Naine24’le teada, kuidas nad on lahendanud streigiaegse lapsehoidmisprobleemi ning mida nad õpetajate streigist arvavad. Vastajad olid leidnud erinevaid lahendusi: kes võtavad noil päevil lapsed tööle kaasa, kelle lapsi hoiavad vanavanemad, kes palkavad lapsehoidja ja kes on sunnitud õpetajate streigi ajal ka ise koju jääma.
Anonüümsust palunud väikelaste ema kirjutas, et tema lasteaias ei ole avatud isegi valverühma ja kogu lasteaed on suletud.
Toetan, et õpetajaid tuleks kõrgemalt hinnata, ja mõistan, kui vastutusrikas on nende ülesanne. Mina ei saa tihtipeale oma kahegagi hakkama. Aga kas palgatõus (mida ma tõesti toetan) tagab mulle ka selle, et:
Nördimust tekitab, et kas või mõistmise mõttes ei pakuta välja valverühmi. Lihtsalt streik ja kõik. Siiani lood, mis ajakirjanduses ilmunud, on rääkinud inimlikumat keelt.
Muidugi olen ma õnnega koos, et mul üldse riiklik koht on. See on päris suur kulu vanemate jaoks, kes käivad tööl ja peavad hoidjat palkama või eralasteaeda lapsi viima. Nende emade seas on ka õpetajaid oma väikese palgaga.
Olles sunnitud neil päevil koju jääma (sest see on üldjuhul odavam kui üle ühe lapse kuhugi tasulisse hoidu viimine paariks päevaks), jääb ka paljudel emadel üsna oluline summa saamata.
Muidugi, eks kõigil ole need kulud. Kui see kõik toimib ja kõik koju jäävad, siis on see üks paras lumepall. Trammid ei sõida, arstid ei võta vastu jne? Lisaks, väikeste laste kõrvalt tööle naasnuna on vaja tööandjale anda turvatunnet, et suudad laste kõrval tööl püsida. Minul on näiteks uus töökoht ja katseaeg. Lapsed olid alles haiged. Kas siin on oma risk. Leian, et vähemalt sõimeõpetajate streik on väga vastutustundetu. Ka sõimelaste harjumise, harjumuse ja rutiini pärast.
End kodanikuks nimetanud kommentaator kirjutas, et lapsed jäävad streigi ajal koju ning ta mõistab streigi vajadust.
Kaks last käib koolis ja üks lasteaias. Eks nad siis istu kõik koos kodus ja on neilgi tore.
Mind mõjutab see nii palju, et äkki siis, kui väiksemad lapsed on suured (ja ka seni sündimata), siis nad saavad õppida veel paremas koolis - koolis, kus on näiteks matemaatika- ja füüsikaõpetajad, kes midagi oma erialast aru saavad.
Praegu kahjuks olen sunnitud kodus õpetama neid veidi rohkem, kui just tahaks. Siiski ei virise ka praegu - minul see väike kodune toetus õppetöös üle jõu ei käi ning tegelikult pole ka õpetajatele suurt midagi paha öelda.
Avaldan õpetajatele toetust. Mõistan hukka 9-klassilise haridusega teenindussektori põmmpead, kes arvavad, et nad peavad saama oma töö eest õpetajatega sarnast palka. Inimene, keda suudab asendada lihtne programm, mis võtab väga vähe mälu arvutis, ei peagi palju teenima. See võib tunduda julm, aga nii see on.
Üks lugeja peab õpetajate streigi ajaks palkama lapsehoidja.
Ühtepidi saan aru, et õpetajad on alamaksustatud, teiselt poolt... Mul on 2 lasteaialast. Kui nad 3 päeva lasteaeda ei lähe, tuleb palgata lapsehoidja. See maksab päevas ca 5 eurot lapse kohta. Kokku 30 eurot. Lasteaia kuutasu on üle 60 euro ühe lapse kohta. Kas lapsevanemale kompenseeritakse kuuarves puuduvad päevad? Ei! Seega ühelt poolt toetan, teiselt poolt nõuab see lisakulutusi, mida keegi ei kompenseeri.
Taivo oli hoopis rõõmus, et saab streigi ajal võimaluse lapselastega koos olla.
Mõjutab täitsa positiivselt. Loodetavasti saan oma 3-aastast pojapoega hoida. Midagi paremat ei oska tahtagi.
Maile toetab küll õpetajate streiki ja saadab lapse maale vanaema juurde, kuid suuremaks probleemiks on talle hoopis see, et naistepäeval rongid ei sõida.
Toetan õpetajate streiki 100 protsenti ja siiralt loodan, et midagi ka paremaks läheb selles vallas. Kuid streigiga kaasnevad kulud on paraku suured.
Koolis käiv laps tuleb saata 7. märtsil rongiga üksinda maale, mis maksab edasi-tagasi umbes 8.20 eurot. Kui lasteaed ka pannakse kinni, siis see summa on kolmekordne.
8.märtsil rongid ei sõida, mis tähendab, et mina ei saa Tallinna tööle, mis läheb mulle palgas maksma 50 eurot bruto. Kui mul poleks maal head vanaema, kes lapsi vaataks, siis ma peaksin olema lastega ise kodus, mis läheks maksma 150 eurot bruto.
Kommenteerijat nimega kägu heidutas pigem see, et tema laste koolis kestab streik kaks päeva ning reedel on taas koolipäev.
Toetan täiega! Ja see, et laps koolist koju jääb, ei mõjuta kuidagi elu. Nördimust tekitab ainult, et peab reedel jälle kooli tagasi minema. Ilge solgutamine: 2 päeva koolis, 2 kodus, 1 koolis, nädalavahetus... Andnud siis kõik kolm päeva ja oleks saanud perega midagi ette võtta või kuhugi pikemalt reisidagi.
Tegelikult oleks võinud streik juba varem olla, oleks lapsed saanud veerandi keskel ühe vajaliku puhkenädala. Nüüd nagunii veerandi lõpp ja vaheaeg tulekul.
Kui siin vastaste arust on see palk nii kõrge, siis mispärast ei ole hullu tungi õpetaja ametikohale ja head õpetajad lahkuvad tulusama ameti peale? Arvestades, et vastutus (hoidku jumal, kui midagi koolis lapsega juhtub, siis lintšitakse see vaene õps avalikult) on sellel ametikohal kõvasti üle keskmise, siis peaks olema seda ka palk. Seda 10 000-kroonist palka saab väga väike protsent õpse. Ja sedagi brutopalgana.
Ka lugeja Ants Vist toetab õpetajate streiki ning andis mõista, et lapsed jäävad streigi ajal koju.
Toetan õpetajate streiki igal juhul. Nende päevade jooksul saame kodus oma kahe koolieelikuga kuidagi ikka hakkama. Kindlasti - kui ka õpetajate palk nüüd või kunagi tulevikus normaliseerub - ei muutu kool ega hariduse kvaliteet ühe hetkega, kuid kõrgema palga saajalt saab rohkem nõuda, kunagi tulevikus ikka.
Vedasin ise aastaid ühe riigiasutuse kollektiivi usaldusisikuna juhtkonnaga palgateemalist vägikaigast ja me ei saanudki kokkuleppele, kas enne peab tõusma palk või paranema töö tulemused... Aga selge on see, et konkreetsele rahasummale vastab alati konkreetne kaup, töö või teenus, sellist väljendit nagu «hindamatu väärtusega töö» ei ole mõtet palgaläbirääkimistel loopida.
Igatahes, mida paremini tasustatud (paremad, targemad, rõõmsameelsemad, toitunumad jne) on õpetajad, seda rahulikuma südamega ma oma lapsed päevadeks, kuudeks ja aastateks nende hoolde usaldan.