Anonüümseks jääda soovinud lugeja kirjutas meile liigutava pihtimuse oma vägivaldsest suhtest, millest tal õnnestus ilma suuremate vigastusteta ning ka ühiseid lapsi saamata välja pääseda. «Tahaksin julgustada kõiki neid naisi, kes minuga sarnases või hirmsamas olukorras on, oma südant kõvaks tegema ja vägivaldse mehe juurest ära tulema,» ütleb ta.
Minu lugu on justkui kõige tavalisem näide perevägivalla õpikust: joodikust isaga, vaesest, lagunenud perekonnast pärit naise ääretult romantiline suhe, kiire kihlumine, sõge armastus ilusa ja viisaka mehe vastu, kes on oma hästi tasustatud kontoritööpostil kõrgelt hinnatud töötaja, vabal ajal andekas muusik ning intelligentne ja vaimukas vestluspartner.
Ehkki oma muidu vagase loomuse juures on ta aeg-ajalt kaunis temperamentne, ei usuks keegi temast eales mingisugust vägivalda, eriti mitte oma naise suhtes, kelle vastu ta suurt armastust avalikult välja näitab.
Suhte alguses oli ta minu jaoks ideaalne mees – üliromantiline, intelligentne, kena, lõbus, mõistev ja minusse meeletult armunud. Alkoholiga tal probleeme polnud. Küll aga ilmnes, et tal oli probleeme lähedaste suhete hoidmise ja tekkimisega.
Ta oli enamikust oma sõpradest võõrdunud ning väljendas nende suhtes pettumust. Samas ei otsinud ta ka uusi sõpru, ehkki lootsin väga, et ta leiab neid uues keskkonnas, kuhu oli minu pärast kolinud.
Seega olin mina talle ainus inimene, kellele ta sai hingelt kõik ära rääkida, ja paraku ka see, kelle peal oma frustratsiooni välja elada. Ta tunnistas mulle, et mõnekuisest kooselust pikemat suhet polnud tal varem kunagi olnud – see oli ainus märk, mis pani mind juba algul mõtlema, et miski võib olla mäda, kuna tegemist oli kolmekümnendates eluaastates meesterahvaga.
Kuid muidu oli tema käitumine ja olek nii laitmatu, et isegi pereterapeut ei näinud sellest läbi, kui olin juba mitu korda kurtnud, et mees mind lööb. Paariteraapia seansside ajal rääkis spetsialist hoopis, miks on naine nii suure hellusevajadusega, miks ta läheb aeg-ajalt hüsteeriasse ning milliste meetodite abil saaks ära hoida tülisituatsioone, kus kumbki pool enam teist ei kuula ja mõlemad karjuvad.
Meisterdasime koos mehega seansside järel punaseid ja kollaseid kaarte, leppisime kokku, et kui üks ütleb «Stopp!», siis järgneb sellele pool tundi vaikust jne, aga see kõik ei aidanud, sest tüli tekkides mees vaid mõnitas mind, kui näitasin talle oma kaarti, ning kui närv väga mustaks läks, tuli mulle kallale.
Esimest korda tajusin vägivalda tema käitumises, kui ta nüpeldas mind ühe öise tüli käigus suure diivanipadjaga. Põgenesin sõbranna juurde. Hommikul tuli ta mulle järele, aga ei saanud ise arugi, et ta midagi valesti oleks teinud – see oli ju kõigest padi!
Pool aastat hiljem, kui olime äsja kolinud uude linna ja korterisse ning mina otsisin endale tööd, lõi ta mind tüli käigus lahtise käega vastu nägu. Põgenesin taas päris mitmeks päevaks, ent tulin ikka tagasi. Ju tal lihtsalt kees temperament üle, mõtlesin, küllap saame sellest üle.
Tal oli kombeks tühistest asjadest tüli paisutada – lihtsalt hakkas mingi teema ümber võtma ja enne järgi ei jätnud, kui tüli lahvatas. Mitte alati ei viinud need tülid füüsilise vägivallani, kuid me tülitsesime lõpus aina sagedamini ning ka vägivald sagenes üha.
Muu seas tundub mulle oluline, et esimest korda lõi ta mind just veidi pärast seda, kui olin töötuks jäänud ning sellest ajast kiskus ta pidevalt tülisid ka rahateemadel. See tundus mulle eriti julm, kuna meie suhte esimeses pooles ei olnud temal tööd ning mina olin teda siis ometi nii materiaalselt kui emotsionaalselt toetanud.
Pärast esimest löömist hakkasimegi käima paariteraapias, kuhu ta tuli vabatahtlikult – uskusin nii väga, et see kord jääb viimaseks ning saame oma suhte korda. Pealegi, kuhu mujale mul, töötul, minna oleks olnud? Olin väsinud pidevast kolimisest ning uute suhete ülesehitamisest, ma ei tahtnud loobuda sellest õnnest, mida temaga headel päevadel kogesin, ega ilusa pere ja kodu ideest, millest koos unistasime.
Mingil hetkel avastasin, et ei julge oma sõbrannadele enam rääkida, mis minuga tegelikult suhtes toimub – rääkisin peamiselt headest asjadest ja veidi tülitsemisest, aga mitte vägivallast, mis oli hakanud korduma ning võtma üha ohtlikumaid toone.
Häbi oli, sest teadsin, et nad soovitavad mul sealt ära tulla ja elu otsast alustada, aga mina polnud selleks valmis. Lootsin endiselt, et kõik saab korda, ja tegelesin iseendaga, sest uskusin mehe sõnu, et minul on suur süü selles, et me tülid nii ägedaks kipuvad.
Ühel korral tõukas ta mind suure hooga vastu riiuli teravat nurka – tol korral mõtlesin, mis oleks võinud juhtuda, kui selle terava nurgaga oleks õla asemel kohtunud mu pea, ning kutsusin politsei.
Patrullimehed selgitasid mulle, et avalduse kirjutamisega ei maksa kiirustada, sest üldjuhul, kui naine seda teeb, siis suhtest enam asja ei saa – mees on siis liiga tige ja solvunud. Kaks nädalat on ju avalduse esitamiseks aega, võin mõni päev jaoskonnast läbi astuda ja selle kirjutada, kui ma ikka tõesti väga tahan.
Muidugi ei esitanud ma tookord avaldust ega läinud seda ka kahe nädala jooksul tegema, sest ehkki mees oli politsei kutsumise peale tõepoolest solvunud (see olevat olnud minu poolt «üle pingutatud»), vabandas ta oma käitumise pärast siiski ning elu läks õitsedes edasi kuni järgmiste kordadeni.
Edaspidi ma ei kutsunud enam politseid, sest arvasin juba ka ise, et see oleks minupoolne liialdus. Paariterapeut hoidus diplomaatiliselt omapoolseid hinnanguid andmast ning käsitles meid endiselt kõigis küsimustes võrdsena.
Ehkki peksmised muutusid üha sagedasemaks ja ohtlikumaks, ei pühendatud vägivallale meie seansside ajal just palju aega. Neil kahel korral, kui teemat siiski puudutasime, nuttis mu mees ja selgitas, et ta ei ole tegelikult vägivaldne, et mina kutsun seda temas esile, kuna usun, et ta seda on. Tahtsin väga uskuda, et ta ei ole vägivaldne, ja nii leppisime terapeudi juuresolekul kokku, et muudan oma suhtumist. Ma muutsingi.
Vähem kui kolm nädalat hiljem läks ta nii raevu, et ähvardas mind noaga ning peksis rusikate ja jalgadega näkku, kõhtu ja mujale, kuhu juhtus. Ja ehkki ükski muu jälg peale paari sinika mu käsivarrel, rinnal ja reiel juhtunut ei tõenda, sain ma õnneks seekord kolki piisavalt jubedal moel, et politsei taas välja kutsuda ning kodust lõplikult ära minna. Arvan, et mul on väga vedanud, et olen pääsenud eluga ja ilma tõsisemate vigastusteta.
Seekord andsin politseisse ka avalduse sisse ning mees sai karistuse - rahatrahvi. Kummaline on siinjuures see, et nagu mulle selgitati, jõuab trahvisummast mingigi osa kannatanuni juhul, kui vigastused on tõsised - näiteks luumurd. Väiksemate peksmiste puhul saab kannatanu lihtsalt teadmise, et teine sai karistatud. Asi seegi!
Tahaksin julgustada kõiki neid naisi, kes minuga sarnases või hirmsamas olukorras on, oma südant kõvaks tegema ja vägivaldse mehe juurest ära tulema. Elasin esialgu oma sõbranna juures kottide otsas ja uursin töö- ja korterikuulutusi – piinlik oli küll, sest ei taha ju sõbral jalus olla, aga see oli minu jaoks ainus uue ja õnnelikuma elu stardivõimalus.
Mõtlesin, et küllap mu olukord varsti laheneb, sest olen lõpuks ometi asunud likvideerima põhiprobleemi, mis kodus ega varem tööl käies ei lasknud mul end vaba ja teovõimelisena tunda. Täna võin õnneks juba öelda, et mul on nii töö, mida väga naudin, kui ka oma väike, aga armas üürikorter, mida koduks võin nimetada.
Ometi on ilmne, et nagu minulgi, on paljudel sarnases olukorras naistel väga raske uut elu alustada osaliselt just rahapuuduse tõttu. Õnneks on kannatanul võimalik vähemalt ühe kuu miinimumpalga ulatuses käia tasuta psühholoogilisel nõustamisel, mida ka kasutasin.
Kui mehe juurest lahkusin, saatis ta mulle pidevalt sõnumeid, meile ja helistas, et ma oma asjad (sh kassi!) koheselt tema juurest ära viiksin, teades samal ajal hästi, et mul polnud ei võimalust vanemate juurde tagasi või sõprade juurde kolida ega raha korteri üürimiseks.
Ilmselt erandlikuna ei teinud ta enam katseid mind tagasi saada. Pigem tundus, et ta tahtis ühelt poolt mulle olukorda võimalikult ebamugavaks teha ja teisalt lahkuminekuga tõesti ruttu ühele poole saada – tõenäoliselt selleks, et olnu unustada ja oma elus uus lehekülg pöörata.
Tahan rõhuda ka terapeutide ja politseinike südametunnistusele, kes peavad olema suutelised taolisi probleeme läbi nägema ja professionaalselt lahendama.
Kui viimati politsei kutsusin, pidin patrulli ootama 42 minutit ühes korteris koos mehega, kes oli mind äsja läbi peksnud ja nüüd esikus välisukse ees maas istus. Kartsin, et ta ei lase mind välja ega politseinikke sisse, kartsin uut ja hullemat atakki.
Õnneks sai ta politseinike saaabumise ajaks tagasi oma viisaka oleku ja tuli vastupuiklemata jaoskonda kaasa. Seal püüti mind taas ümber veenda mitte avaldust kirjutama, ning kui seda nõudsin, siis vähemasti mitte kriminaalsüüdistust esitama (huvitav, kas tööd on nii palju, et lihtsalt ei viitsita endale järjekordset paberimäärimist kaela tõmmata?). Mulle öeldi isegi, et mis seal nüüd ikka – ise ju oled sellise elu valinud!
Usun, et perevägivalda ei vali oma ellu vabatahtlikult ükski naine ega mees, kes selle all kannatab. Minu pöördumised politseisse on olnud appikarjed, mille läbi olen lootnud saada kinnitust oma kahtlusele, et see, mis minuga kodus toimub, ei ole õiglane ega lubatud, et nii ei tohi keegi minuga käituda.
Võib-olla tõesti tundus minu lugu politseinikele, kes ehk igapäevaselt märksa karmimate juhtumitega kokku puutuvad, suvalise halana – ühtki tõsist vigastust mul ju polnud ette näidata. Aga kas oleksin siis pidanud kannatama nii kaua, et ühel päeval oleks võidud mind vereloigust leida?
Tahan väga loota, et edaspidi ei püüa politsei veenda avaldust mitte esitama neid naisi või mehi, kes koduvägivallast teatavad. On ju üldteada reegel, et kui mees juba korra oma naise vastu käe on tõstnud, siis enamikul juhtudel teeb ta seda uuesti – mida edasi, seda sagedamini ja julmemini.
Politseinike kohus on muu hulgas vägivalla ennetamine – kui perevägivalla all kannatanu saadetakse ilma midagi tegemata samasse keskkonda lihtsalt tagasi, siis ärahoidmise asemel hoopis soositakse vägivalla jätkumist ning veelgi enam, üldjuhul ka selle paisumist.
Tagantjärele arvan, et ka terapeut laskis end mu mehe kenast ja viisakast olekust ära võluda – kas või näiteks siis, kui olin esimest korda politsei kutsunud (ja avalduse esitamata jätnud), jäi meie ühisvestluses terapeudiga domineerima mehe seisukoht, et see oli minu poolt suur liialdus.
Tundsin, et mind ei võetud selles vestluses tõsiselt. Arvan, et eriti tookord oleks terapeut pidanud valvsaks muutuma. Lisaks pani ta löömised peamiselt mehe temperamendi arvele ning tegeles tõepoolest peamiselt meie omavahelise suhtluse parandamisega.
Ilmselt on oma osa ka selles, et olin tolleks ajaks muutunud üpris hüsteeriliseks – väiksemgi asi võis kohutavalt nutma ajada ning mul oli keeruline uuesti rahuneda. Kartsin tõsiselt, et hakkan hulluks minema.
Sellises seisundis oli mulle ülioluline, mida terapeut kui kõrvaltvaataja arvab – sellise tagasisidega paraku hakkasingi ise ka uskuma, et olen lihtsalt hüsteerik, kes üle reageerib. Siinjuures on oluline mõista, et perevägivalla puhul kaasneb füüsilisega paratamatult vaimne vägivald.
Lisaks püüdsin nii kodus kui ühisseansside ajal oma hirmu mitte liiga välja näidata, kuna pidasin vajalikuks, et mu mees ei saaks aru, et ma teda kardan (miskipärast olin veendunud, et kui ta mu hirmust aru saaks, ei hoiaks ta end enam üldse tagasi – ma ei tea, kas selline arvamus tegelikkusega kuidagi haakub).
Ühe korra käisin sama terapeudi juures ka üksinda ja rääkisin 100 protsenti avatult oma hirmudest (tookord oli ta mind alles paaril korral löönud), rohkem ma seal üksi käia ei saanud, kuna terapeudi teenus on väga kallis ning mul polnud selleks raha kuskilt võtta. Juhul, kui terapeut oleks rõhutanud vajadust meiega eraldi kohtuda, oleks mees tõenäoliselt selleks ka mulle raha andnud.
Arvan, et niisuguste juhtumite korral võiksid paarisuhteterapeudid mõlema poolega eraldi kohtuda, et suuta olukorda adekvaatselt hinnata. Eeldus, et mõlemad pooled ühisseansi ajal lõpuni avanevad, ei saa toimida juhul, kui ühel on hirm teise ruumisviibija ees.
Nüüd olen meestega tutvudes kindlasti palju ettevaatlikum, ent paraku tunnen end uute suhete osas praegu ka ebakindlamalt. Tundsin seda meest juba aastaid enne meie suhte algust ja usaldasin seetõttu oma valikut täielikult.
Nüüd on tekkinud hirm, et kui tookord eksisin nii rängalt, siis võib see kergelt uuesti juhtuda, kuna ma ei tea ühtki kindlat märki, mis kodus vägivallatsejat meest muus seltskonnas teistest eristaks.
Otse vastupidi – sageli ongi just seda tüüpi mehed väga sädelevad isiksused, kellest keegi midagi niisugust ei usuks. Ka mu terapeut(!) tunnistas mulle, et ta poleks seda uskunud, kui talle pärast viimast peksmist visiiti tühistades rääkisin, kuidas tüli mehega oli lõppenud ning et sellist suhet ei saa ega tohigi lappida.
Usun, et terve suhe saab alguse tervetest inimestest ning käin seetõttu jätkuvalt ka ise (teise) psühholoogi juures. Küllap parandavad aeg ja töö iseendaga kõik haavad, nii et ühel päeval olen jälle valmis armastusele «jah» ütlema.