Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Priit Pärkna märkis oma kommentaaris lugeja perevägivalla loole, et kui politsei selgitab ohvrile, mis teda avalduse esitamise järel menetluse käigus ees ootab, ei tohiks sellest järeldada, et ohvrit üritatakse veenda avalduse esitamisest sootuks loobuma.
Olukord, kus lähisuhtevägivalla ohvrile jääb mulje, et politsei ei taha selle juhtumiga tegeleda, on äärmiselt kahetsusväärne. Tihtipeale on kõne politsei hädaabinumbril esimene samm väga tõsise probleemi tunnistamise ja lahendama asumise suunas ning siin on politseil tõsine vastutus teha enda poolt kõik, et inimene abi saaks.
Politseinike esmane käitumine sündmuskohal on määrava tähtsusega nii psühholoogilises kui ka menetluslikus mõttes. Täna teeme pingutusi just selles suunas, et politseinikud võimalikult oskuslikult lähisuhtevägivalla sündmuskohal käituks ning kannatanul tekkiks kohe algusest peale politseiga usalduslik suhe ja kindlustunne.
Politsei esmane roll nende juhtumite puhul on eelkõige vahetu ohu kõrvaldamine pereliikmete elule ja tervisele ning vägivallatseja süü tõendamine. Esimene tähendab enamasti agressiivse ning tihtipeale alkoholijoobes või kuriteo toime pannud inimese jaoskonda toimetamist.
Teine pool on aga pikem protsess, mis ei ole kindlasti kerge ka kannatanule endale. Menetluse käigus eesootavat – lähedase vägivallategude kohta tunnistuste andmine, isiklikud küsimused, ebamugavustunne jne – üritame menetluse osalistele tõesti kohe alguses selgitada.
Nii on inimesel võimalik selleks protsessiks valmistuda, leida vajadusel lähedane inimene või psühholoog, kes on talle toeks ning inimene oleks valmis asjaga kohtuni välja minema. Kuid rõhutan veelkord, et sellest ei tohi ohvrile jääda muljet, et teda üritatakse veenda avalduse tegemisest loobuma.
Viimastel aastatel on lähisuhtevägivalla teateid politseile tulnud üha rohkem. Eeldatavasti ei ole selle peamine põhjus siiski inimeste suurem agressiivsus, vaid ka ohvrite teadlikkuse tõus ning ka probleemi lahendama asunud inimesele pakutava tugi- ja nõustamisteenuste areng.
Kindlasti on paranenud ka politsei oskused nende juhtumite sündmuskohtadel tegutseda ning ka seotud kriminaalmenetlusi läbi viia. Loodetavasti hakkab tulevikus vähenema ka nende juhtumite arv, kui politsei kutsutakse teisele osapoolele kättemaksuks või ajutise leevendusena, et patrulli saabudes ära leppida, kuid kahjuks ainult järgmise korrani.
Täna on veel paraku ka selliseid juhtumeid päris palju, kus vahetult pärast juhtunut ollakse küll valmis avaldust esitama, kuid menetluse käigus kannatanu enam ütlusi ei anna või muudab. Ilma kannatanu ütlusteta on aga juhtunu tõendamine tunduvalt raskem ja tõenäosus, et menetlus lõpetatakse, on suurem.
Nagu öeldud, jäävad lähisuhtevägivalla juhtumid tihti vaid nelja seina ja kahe inimese vahele. Asja teevad keerulisemaks suhtega kaasnevad emotsioonid, majanduslik sõltuvus, ühine elukoht ja vara.
Sellele kõigele vaatamata ei tohiks keegi vägivalla all kannatada ega sellega leppida. Peamine soovitus ohvritele on otsida juba esimese vägivalla kahtluse või juhtumi korral abi.
Politsei praktika näitab, et vägivald jääb harva üksikjuhtumiks ning pigem eskaleerub kui raugeb. Arusaadavalt ootame teistest inimestest alati parimat, kuid ka psüühilise vägivalla korral või esmakordse löömise-tõukamise järel on mõistlik parimat lootes halvimaks valmistuda.
Kriminaalmenetluse vaates on äärmiselt oluline ka see, et vägivallajuhtumid oleks fikseeritud ning põhjustatud vigastused võimalusel ka meditsiinitöötaja või politsei poolt fikseeritud.