Psühholoog-peterapeut Siiri Tõniste märkis lugeja pihtimust kommenteerides, et ehkki tavapärane on seisukoht, et naine on kannatajast ohver ja mees jõhkardist vägivallatseja, on enamasti tegu suhtemustriga, milles mõlemal poolel on oma osa. Kuid juhul, kui vägivaldne käitumine on partneri tüüpiline reageerimisviis, tuleb Tõniste sõnul suhtest lahkuda.
Paarisuhtes esineva vägivalla käsitlemisel tuleb pereterapeudil arvestada mitme asjaoluga. Esmalt kindlasti sellega, millise «tellimusega» paar teraapiasse tuleb – kui mõlema partneri eesmärk on suhtega jätkata ja muuta oma käitumismustreid, siis sellega saabki terapeut tegeleda.
Paarisuhtes esineva vägivalla puhul tuleb kindlasti eristada juhtumeid, kus ühe partneri vägivaldsus on temale tüüpiline reageerimisviis ning juhtumeid, kus vägivaldne käitumine avaldus suhtestressist tulenevas äärmuslikus situatsioonis.
Esimesel juhul ei saa paariteraapiast juttugi olla, vaid vägivalla ohvrit tuleb nõustada suhtest lahkuma. Teisel juhul, kui partnerid on selleks valmis, saab hakata lahti harutama negatiivset suhtemustrit, mille käigus mõlema partneri reaktsioonid on muutunud äärmuslikuks.
Igal juhul tuleb õigel ajal abi otsida, kui suhe kiiva kiskuma hakkab, mitte lasta stressil nii kõrgele kasvada, et vägivaldsus saab tekkida ja tagasiteed enam pole.
Paarisuhtes on elulise tähtsusega emotsionaalselt turvaline kontakt oma armastatuga. Olukorras, kus tajutakse partneri emotsionaalset eemaldumist, tekib loomuliku reaktsioonina suhtepaanika, mille avaldusvormid võivad olla väga erinevad.
Näiteks partneri ülemäärane kontrollimine, süüdistamine, nõudmiste esitamine, aga ka töösse eemaldumine, endassesulgumine, hobidega liialdamine, sõpradele keskendumine. Sedalaadi käitumise äärmusliku väljendusena käsitletakse ka vägivaldset reageerimist suhtes.
Teise aspektina tuleb arvestada kindlasti sellega, kui turvaliselt vägivalda kogenud partner ennast teraapias üldse tunneb. On ootuspärane, et pärast niivõrd traumeerivat kogemust seoses oma partneriga, nagu seda on vägivald, ei suudeta pikka aega teda enam usaldada.
Seda olulisem on usalduslik suhe terapeudiga, kes peab mõlema partneri suhtes olema mõistev ja nende muutumist toetav. Sageli on vajalikud ka individuaalseansid mõlema partneriga, kus muu hulgas ohvrit jõustatakse ning temaga arutatakse läbi käitumisviisid, mida kasutada, kui vägivald peaks korduma (keda kutsuda, kellele teatada, kuhu minna jne.).
Kindlasti on oluline asjaolu see, kas vägivaldse paari peres kasvavad lapsed, kes paratamatult on vägivaldse käitumise tunnistajateks. Sellisel juhul on terapeudi kohustuseks reageerida vastavalt lastekaitseseadusele, mis sätestab väärkoheldud lastest teatamise.
Paarivägivalla juhtumitega tegelemine on pereterapeudile kindlasti üks raskemaid väljakutseid, milles õnnestumise tõenäosus ei ole kindlasti suur. Samas on pereterapeudi töö vältimatuks eelduseks usk peresüsteemi muutumise võimalikkusesse ning sellest lähtuvalt tegutseb iga terapeut oma parimate oskuste kohaselt.