Salme Poopuu elu nagu filmis

Eesti filmi elav entsuklopeedia: Salme Poopuu mäletustest võiks terve raamatu kirjutada. Foto: Raigo Pajula

«Ühikarottide» ühikamutina tuntud Salme Poopuu on tegelikult mitmekülgne filmitegija, keda võib vabalt ka meie elavaks filmientsüklopeediaks nimetada. Vähemasti selles peatükis, mis puudutab viimast 43 aastat ja umbes 60 filmi.

Saarlane Salme Poopuu (72) on küll juba teab mitmendat aastakümmet tallinlanna, ent ikka on tema jutus aeg-ajalt aimata õ asemel ö-d. Ta on just tulnud kinomaja eest lund lükkamast, sest see ju jõusaali aseaine, kuid kinomajas ta ürituste administraatori ja puhastustööde eest vastutajana töötabki.

Õppinud omal ajal filminduse asemel hoopis majandusgeograafiat ja demograafiat, nimetab ta seda saatuseks, et omaaegse töökoha Eesti Maaehitusprojekti naabriks oli just Tallinnfilm.

Kui Salme oli 13-aastane, kolis ta vanematega Türile, ja eks ta seal kooli fotoringis looduse pildistamisest kaameranakkuse saigi.

Vähe sellest. Kuna naabrinaine oli kinos piletikontsurebija, sai Salme tutvuse kaudu alati priilt kõiki filme vaatamas käia. Mäletab kinolinalt isegi «Elu tsitadellis». «Ja «Tarzanit» olen ka näinud, aga ega peale selle uh-uh-uuu! pole mul rohkem midagi meeles,» muheleb ta.

Filmihaigust põdes Salme tudengina edasi Tartu Ülikooli kinoringis, kus käisid teiste seas Paul-Eerik Rummo, dokumentalist Peep Puks ja kirjanik Kulle Raig. «See oli punt, kellega hakkasime 8 mm kaameraga filmima,» jutustab Salme, kes tegelikult unistas juba abituriendina Moskva kinoinstituudis operaatoriks õppimisest. Paraku läks ema soovitusel teisiti.

«Kui viis kohustuslikku tööaastat läbi sai, tuli puhkus, ja Tallinnfilmi uksel oli silt, et vajatakse administraatorit ja rekvisiitorit. Astusin lihtsalt uksest sisse, läksin direktori juurde, aga tema ütles vaid üht – et endise 170-rublase kuupalga pean 90-rublase vastu vahetama. Mina vastasin, et kui siia juba tulin, siis jään.»

Salme peab oma plussiks üsna haruldast sümbioosi – temas on põimunud majandusharidus ja kunstnikukalduvus. Ehk siis suur soov teha kino. Esimeseks tööks osutus Madis Ojamaa filmi «Uksed» administreerimine.

Kool kogu eluks

Tõeline elukool ootas alles ees. Kolm kuud pärast tööleasumist sattus 30-aastane Salme Turkmenfilmi, kes tegi Užgorodi lähedal Ungari piiri ääres suurejoonelist sõjafilmi «Smerti net, rebjata» (režissöör Bulat Mansurov). Salmest, ehkki filmiilmas noorest ja rohelisest, sai linateose asedirektor.

Filmigruppi kuulus koos näitlejatega 70 inimest, neist naisi oli vaid kuus, kõik venelannad, «sest ega turkmeenidel naised eriti tööta».

Kolmele kuule kavandatud võtted venisid aga poole aasta peale, sest raha sai otsa ning kõige tipuks hakkas levima tüüfus, mistõttu kogu seltskond oli kuu aega karantiinis. Muide, isegi turkmeenidele naeratamine oli väga küsitav tegu – nood võisid armukadedusest üksteisele nugadega kallale minna, aga sama hästi võinuks naissoost naerataja ise nuga saada. «Elu oli armsam kui flirtimine,» tunnistab Salme.

«Filmi naissoost direktor oli Leningradist, aga see armus ühte turkmeeni, teise režissööri ära ning filmi juhtimiseks tal enam suurt aega ei jäänud. Esimene asedirektor oli turkmeenist narkomaan, kes uue annuse saamiseks miskit varastas ja siis minema kadus.

Teine asedirektor oli Lenfilmist, sedasorti mees, kelle kohta öeldakse, et oli ja ei olnud ka, ning kolmas mina,» meenutab Salme. Maskuliinses seltskonnas mõjulepääsemiseks pidi vene keelt keskkooli tasemel oskav asedirektriss, keda punase bareti järgi Punamütsikeseks kutsuti, hakkama ülirangelt käituma.

Isegi Užgorodi sõjaväeosast kutsutud roodu saatis ta võtetele ohvitseri või seersandi kombel sõdurisalga kõrval käies, punane barett uhkelt peas. «See oli päris koomiline, sellest võiks täitsa filmi teha,» muigab ta nüüd.

On, mida meenutada. Näiteks seda, kuidas lagedale poolkülmunud põllule sai mägedest toodud 50 kasepuud ja need sõdurite abiga maha istutatud, aga kui maa sulama hakkas, vajus kaks kolmandikku kaskedest ikkagi longu.

Filmi lõpustseeniks vajati aga tohutu suurt õites õunapuud, et näidata läbi õunapuuõite koju naasvaid võidukaid sõdureid. Puu osteti kohalikult kolhoosilt ja selle kolme kopaga maast väljakaevamisele, võtteplatsile toomisele ja ekskavaatori abil «istutamisele» kulusid meeletud summad.

Siis teatas operaator, et oksi tuleb maha võtma hakata – muidu ei paista sealt midagi läbi. Suurest saja-aastasest puust jäi lõpuks järele kaks oksa, mida 3000 õie asemel kaunistasid viis parafiinist ja paberist õunapuuõit, mida kohaliku kooli õpilased kinnitamas käisid.

«See on ikka kinoajaloo kurioosum,» nendib Salme. «Ja kui ma lõpuks Eestisse tagasi jõudsin, tundus Tallinnfilm ja kogu siinne tegevus nii lihtne, imelik ja väike! Seda rõõmsam oli küll edasi töötada.»

Tänaseks on Salme kaasa löönud umbes 60 mängu- ja tõsielufilmi valmimisel. Enamasti administraatori, teise režissööri või filmidirektori asetäitjana, kuid Maximilian Schelli lavastatud «Küünlad pimeduses» juures oli ta näiteks logistik.

«Kui keegi väidab, et kino on kerge teha, siis ma tahaks seda inimest näha,» sõnab Salme, «sest ükski film pole kergelt tulnud.» Toredana meenub talle «Suve» tegemine, raskemana aga «Tuulte pesa».

Kolmkümmend rolli

Pikkade aastate jooksul on Salme isegi Andrei Tarkovskiga kokku puutunud, ent režissöör, kellega ta eriti palju koostööd teinud, on Sulev Keedus.  «Ju me sobime,» nendib ta. «Aga eks meil oli vasturääkivusi ka. Need tekkisid sellest, et Keedusel on looming tähtsam kui tootmisplaan. Kui ma teda tagant sundisin, siis vahel ta ütles mulle, et võid täna platsilt ära minna. Aga sellist lavastajat, keda üldse enam näha ei tahaks, sellist ei olegi.»

Salme on mänginud ka 30 filmis ja seriaalis, enamasti episoodilistes osades, aga neist nimetab ta oma «kuulsuse tipuks» päris esimest, Sulev Nõmmiku lavastatud «Noort pensionäri», kus tal Ervin Abeliga koos mängida õnnestus.

«Ootasin bussipeatuses bussi ja siis tuli Abel sääreväristajaga, pidin talle käe ette tõstma ja siis samuti sääreväristajale istuma.

Olin siis natuke kõhnem kui praegu, aga ikkagi päris pontsakas tüdruk,» itsitab Salme. Tema pikas rollinimistus on isegi üks Armenfilmi linateos, kus ta lumises Pirita kloostris lühikeste varrukatega valges kleidis pruuti mängis: «Peigmees oli mulle õlani, selline väike armeenlane.»
Lugusid filmide tegemisest on Salmel nii palju, et kõigi nende ülestähendamiseks oleks vaja paksu raamatut. Seepärast siinkohal vaid üks neist.

«Väikest reekviemi suupillile» filmiti Järva-Jaanis. Jüri Sillart oli operaator, Olav Neuland režissöör, ja salve oli vaja saada suure viinaköögi korstna õhkulaskmine. Võtet oli ette valmistatud viis päeva, aga filmimisele eelnenud päeval olid Sillart ja kunstnik Toomas Hõrak kohalikega pummeldama hakanud. Salme käis mööda Järva-Jaanit ringi, aga võta näpust, ei leidnud kedagi.

Kuni juhatati kultuurimaja kõrval asunud korterisse – keegi kohalik mängis lõõtsmoonikut, viinapudelid olid laual ja laua ääres neiukesed. «Seltskond nagu peab, aga meil oli ju võte,» konstateerib Salme.

«Vihastasin tõsiselt, käratasin neile peale ja tõmbasin lõõtsmooniku mängija käest ära, aga Hõrak räägib tänase päevani, et ma tõmmanud selle lausa pooleks. Neiukeste väljaviskamine läks lihtsalt, aga võte jäi ikkagi ära, sest Sillart pidi ju magama.»

Eesti filmidest hindab Salme kõrgelt «Viimset reliikviat» ja Kruusemendi Lutsu-triloogiat, aga ka Mikiveri «Indrekut», seevastu «Hukkunud Alpinisti hotell» talle ei istunud. Väga meeldisid praegu linastuvad «Sõjaratsu», «Hugo Cabret’ leiutis» ja «Raudne leedi», ning endiselt peab ta lugu romantilistest vene filmidest. Kolleegidki naernud omal ajal, et Salme vaataks vaid ilusat armastust ja kolhoosielu.

Olla vajalik 

Viimati sai Salmet leebe vanaemana näha Eesti kõige uuemas mängufilmis «Vasaku jala reede». «Ühikarottidesse» sattus ta aga tänu osatäitmistele Tuuli Roosma seriaalis «Saladused», ja muide – ühikamuti rollile tal konkurente polnud. «Ega ma seal mängigi. Olen seal, nagu ma olen,» ütleb Salme tagasihoidlikult ja imestab, et saab netist enda kohta lugeda vaid üksikuid negatiivseid kommentaare ning Facebookis sõbrakandidaatide arv aina kasvab.

Filmitegemine pole Salmet rikkaks teinud. Ta ei tea Eestis ka kedagi, keda oleks. Mis aga veel tähtis – tänu «Tuulte pesale» leidis ta abikaasa Andrease, kes kuulus samuti filmigruppi. Nimelt oli seltskonna majutamine Võrumaal just Salme ülesandeks, ning arukast majutamisest sündis hiljem koguni viis abielupaari. Kaks valgustajat jäänudki sinna elama.

«Nüüd olen üksik, vaba ja vallaline,» ei kosta daami häälest ühtki murenooti. «Ega enam kedagi kõrvale leida tahagi, minu eas võtab teisega harjumine liialt aega ja vaeva. Iseasi, kui saatus nii ette näeb.»

Salme ütleb, et praegu on temale tähtis tunnetada oma vajalikkust. Teletöö annab ka törtsu kuulsust. «Aga seriaalid on selline asi, et kui asi käib, ainult siis on see aktuaalne.

Kui ei käi, ununed kohe ära. Enne võis võõras naine keset Viru tänavat vastu tulla: «Oi, teate, ma olen teie austaja!», ja hüpata ümber kaela. Või tuli tramm vastu ja noorukid lehvitasid. Aga kui vahepeal seriaal ei jooksnud – sa ei ole enam mitte keegi! Nüüd hakkas taas jooksma ja arvan, et lähen jälle aktuaalseks.»