Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Tervis

:

Buliimia viis noore tippsportlase haua äärele

Hiljuti 20-aastaseks saanud Liis-Grete Arro on üks Eesti lootustandvamaid triatleete, kuid ühtlasi on ta buliimik, kes otsustas oma haigusest algul trennikaaslastele ja nüüd ka avalikkusele rääkida.

Selgub, et söömishäired on võtmas Eesti noorte seas epideemia mõõtu. Uuringute kohaselt peab veerand esimese-teise klassi lastest dieeti, rohkem kui pool 15-18 aastastest on end näljutanud või teinud ekstreemset trenni ning need numbrid kasvavad, vahendab ERR Uudised ETV saadet «Pealtnägija».

Liis-Grete Arro sai 2010. aasta duatloni MMil pronksi noorte arvestuses ja on 12-kordne Eesti meister erinevatel aladel ning vanuseklassides. Ta rääkis telesaates oma söömishäirest, sest kui see vallandus, ei osanud tema ega ta lähedased ohu märke kohe näha ega abi otsida. Neiu loodab, et teised õpivad tema vigadest.

Kõik algas 2009. aasta kevadel treeninglaagris Hispaanias, kus tüdruku toakaaslane hoolikalt kaloreid jälgis ning ka kõhulahtisteid tarvitas. «Tänapäeval propageeritakse nii palju seda, et kõhn ja ilus. Mul on paar kommentaari ka tulnud nende aastate jooksul, mis on läinud mulle väga hinge, need aitasid ka kaasa selle haigusele,» rääkis Arro. «Mõtlesin, et kui ma olen peenem, siis suudan teha asju kiiremini või võistlustel kiiremini liikuda või näha ilusam välja.»

Tartu Ülikooli psühholoogia osakonna õppejõu ja kliinilise psühholoogi Kirsti Akkermanni sõnul võib häiret vallandava faktorina piisata ainult ühest lausest. «Söömishäire keskmeks on suuresti rahulolematus oma kehakuju ja kehakaaluga, sellest tulenevalt on hirm kehakaalu tõusu ees väga suur ja siis me saame aru, miks need inimesed teevad neid äärmuslikke katseid oma kehakaalu piirata,» selgitas psühholoog.

Nälgimine käis käsikäes kõva trenniga

Uuringute järgi kuulus Arro korraga vähemasti kahte riskigruppi – ta oli noor naine ja sportlane. Üllataval kombel tabab söömishäire ka sportlasi keskmisest sagedamini.

Arro õppis gümnaasiumi 10. klassis, kui ta end tõsiselt näljutama hakkas. «Algas kõik sellega, et ma hakkasin toitu piirama, ma ei söönud. Kõigepealt jäid ära hommikusöögid, siis juba koolilõunad ja siis oligi nii, et terve päev olin söömata ja õhtul alles sõin. Ma rääkisin emale küll, et ma sõin koolis ka, aga tegelikult jõin ainult oma keefiri ja sõin ühe leivaviilu,» meenutas ta.

Neiu ema Rita Laur-Reinumägi lisab, et seejärel hakkas ta kodus Figura tee ja muude kõhulahtistite pakke märkama ja kahtlustas, et midagi on viltu, kuid tütar vastas pärimise peale, et teeb trenni ja teab ise täpselt, mida tarvitada.

Selle kõrvalt piitsutas Arro end sportlikult: ärkas hommikuti 5.50, käis enne kooli jooksmas ja tegi nädalas 25-30 tundi trenni. Päeva jooksul ta koolis ei söönud, koju naastes läks uuesti trenni ja alles pärast seda oli aeg keha kinnitada. «Siis ta sõi tõesti. Siis ma vaatasin ka, et kuidas ta kõhtu täis ei saa, aga ei osanud mõelda, et see tegelikult mingi haigus on,» kirjeldas neiu ema.

Psühholoog Akkermanni sõnul peaks lähedasi valvsaks tegema see, kui on juba näha, et lapse kehakaal hakkab langema või kõigub ning teiseks see, kui pereliige ei soovi enam koos teistega süüa ja leiab selle vältimiseks ettekäändeid. «Kui tema meeleolu muutub kõikuvaks, ta muutub ärrituvaks, võib-olla rohkem ärevaks, tema reaktsioonid muutuvad,» loetles psühholoog ohumärke.

Tegelikult olid kõik need sümptomid Arro puhul olemas, kuid kuna ta toitu välja ei oksendanud, ei pidanud ta end buliimikuks. Neiu ema märkis aga, et tegelikult on buliimiat kaht sorti: üks on see, kui inimene aina sööb ja oksendab selle kõik välja, teine aga see, kui ta sööb ja siis treenib üleliia.

«Söömishäirega inimesed ei tee trenni selleks, et ennast paremini tunda, vaid selleks, et kaloreid kulutada ja see on kaubavahetus iseendaga: kui ma söön, siis pean kohe ka ära kulutama, aga see tekitab omakorda trennisõltuvuse,» selgitas Akkermann, kelle sõnul tekib inimesel väga tugev hirm kaalutõusu ees ja ta on pidevalt toidumõtetega hõivatud.

Arro kirjeldas, et koges sama. «Peas toimub ainult üks, kogu aeg on mõte ainult toidu peal, et millal ma saan süüa ja ma tahaks süüa, aga ma ei julge. Kui lähed kuskil kohvikust mööda ja näed mingi silti, mingit kooki, siis tunned, et tegelikult tahaks väga seda süüa, aga ei julge, sest sul ongi see tunne kogu aeg peas, et üks koogitükk ja tuleb kohe kuus kilo juurde,» rääkis ta.

Arstide sekkumiseta võinuks asi halvasti lõppeda

Noore sportlase pere konsulteeris küll toitumisspetsialisti ja psühholoogiga, aga need ei märganud midagi ohtlikku. Sellest hoolimata lõpetas tüdruk mullu kevadel gümnaasiumi heade hinnetega ja tema sportlikud tulemused isegi paranesid.

Suvel ilmus Eesti vastupidavusalade ajakirjas temast artikkel, kus imetleti noore triatlonineiu väsimatust. Tegelikult kannatas kaanetüdruk sel ajal ägeda haiguse all, kus ekstreemne näljutamine ja metsik trenn vaheldusid pidurdamatute söömahoogudega. Lisaks tugevad meeleolukõikumised ja unetus.

«See läks siis täiesti kontrolli alt välja, kui ma läksin üksi elama. Siis enam mitte keegi ei seganud mu söömist ega näinud, mismoodi ma sõin või kui palju ma sõin,» tunnistab Arro, tema ema aga märgib, et tütrel tekkisid probleemid unega ja ta muutus närviliseks.

«Siis ma üks hetk lihtsalt hakkasin hüsteeriliselt nutma ja helistasin emale, et nüüd on vaja küll abi otsida, ma ei jaksa enam nii,» meenutas neiu.

Kui Tartu psühhiaatriakliinikus asuva Eesti ainsa söömishäirete ravile pühendatud statsionaarse osakonna arstid Arrot mullu novembris nägid ja proovid võtsid, kirjutati noor naine kohe haiglasse sisse. Ilma arstide abita võinuks asi ema sõnul anoreksiani minna ja hullusti lõppeda.

«See oleks kaasa toonud hästi kiiresti insuldi, sellepärast, et veres näitajad peavad olema korras, kõik peab olema tasakaalus. Kaaliumi näitaja on üks, mis peab olema ka kindlasti korras ja kaalium oli tal kõrge. Kui ta ei oleks arsti juurde läinud, siis oleks võinud lihtsalt väga, väga kurvalt see lõppeda,» selgitas ta.

Buliima ehk ülesöömishäire puhul on suremus väiksem kui anoreksia korral, aga pikaajalise haiguse puhul tekivad püsivad kahjustused, mis Arro puhul poleks kriipsu tõmmanud mitte ainult spordile, vaid ka näiteks lootusele ühel päeval emaks saada. Haiguse ravi on aga väga pikaajaline.

«Iga kord, kui me sõime, olid meie kõrval õed, kes jälgisid, kirjutasid kõik asjad üles, mismoodi me sööme. /.../ Ma mäletan esimest korda, kui läksin sinna teistega koos sööma laua taha, siis rookisin kõik liha toidust välja, sest kartsin liha. Tagantjärele mõelda on see nii naljakas, aga tegelikult päris kurb on mõelda, et tegin selliste koormustega trenni, aga ei söönud üldse liha,» meenutas Arro.

Paranemine võtab kaua aega

Tema puhul sai määravaks, et ta tunnistas oma probleemi ja võttis paranemise ette sportlasliku sihikindlusega ega varjanud haigust. Esimesel võimalusel rääkis ta oma haigusest treeneritele ja trennikaaslastele.

«Ma tahan sellest just sellepärast rääkida, et ma tean, et tegelikult on nii palju inimesi, kes ei julge sellest rääkida ja kardavad,» ütleb Arro.

Psühholoogi sõnul on kurb see, et söömishäirete algus on nihkunud järjest varasemaks ja eelkõige just anoreksiat võib kohata isegi eelpuberteedieas lastel. Et seda ennetada, viivad Tartu ülikooli psühholoogia instituudi teadlased läbi üleriigilist uuringut, et selgitada vanuselisi muutusi söömiskäitumises ja häirunud söömiskäitumist ennustavaid tegureid varases puberteedieas lastel.

Arro oli sunnitud katkestama õpingud ülikooli esimesel kursusel ning veetis Tartus ravil jõulud, uue aasta ja oma 20. sünnipäeva. Kokku oli ta haiglas kaks kuud ja üheksa päeva. Ta ütleb, et ei saa end küll veel täiesti terveks nimetada, kuna haigusest üle saamiseks kulub palju aega, kuid ei välju enam hommikuti kodust söömata ning sööb kindlatel kellaaegadel.

See tähendab elumuutust ka perele – kontrollitakse söögiaegu ja koguseid ning muuhulgas on soovitav, et Arro ei sööks üksi. Kuu aega pärast haiglast pääsemist teeb ta jälle ettevaatlikult trenni. Kunagi unistab ta aga täispika triatloni läbida.

«Ma tean, et pean sel hooajal olema spordist eemal. See on kindlasti minu jaoks väga raske, aga ma arvan, et tervis on väga tähtis praegu ja ma tahan kindlasti alistada oma vaenlase ja pärast elada täisväärtuslikku elu, ilma et peaks mõtlema kogu aeg toidule ja käima Tartus kontrollis kogu aeg,» ütles ta.

Kirjuta toimetajalePrindi
LinkMail
Märksõnad:buliimia
Samal teemal
KONVERENTS «AVA SILMAD»
Sponsoreeritud artiklid
ARMASTAN!
Viimased uudised
TervisKõik
Horoskoop
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.eeKõik
Elu24Kõik
Majandus24Kõik
SportKõik
TallinnCityKõik
NaineKõik
TarbijaKõik
MaailmKõik
ArvamusKõik
UudisedKõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv