Naised, kelle sõna maksab

Verni Leivak
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Allohvitser: Maiu Valk (esiplaanil) koos oma rühmaga.
Allohvitser: Maiu Valk (esiplaanil) koos oma rühmaga. Foto: Toomas Huik

Kuigi paljud mehed veavad kaitseväelasest naist nähes suu muigele, võiks nad pigem endale kaasa tunda.

Soorollide üle võib arutleda lõputult, aga piir, mis eraldab naistele või meestele kohast, kipub ajavoolus paratamatult üha enam hägustuma. Võiks ju arvata, et õrnem sugupool, kelle esindajad kaitseväelaste hulgas enam kui kümnendik, on naiselikkuse minetanud friigid, ent tegelikult ei pea see sugugi paika.

Arter kohtus Tallinna logistikapataljonis ja Tapa sõjaväelinnakus kolme 23-aastase naiskaitseväelasega – ohvitseri, allohvitseri ja sõjakooli kadetiga – ja kinnitab, et isegi nõnda mehelikus seltskonnas on nad kõik suutnud säilitada oma naiselikkuse.

Samas on nad pidanud suutma end nii tegude kui sõnadega maksma panna, võitma otsustajatena kümnete enesekindlate meeste usalduse ja autoriteedi. Arvestagem samas, et erinevalt paljudest mehepoegadest, kes kaitseväes teenimisest pääsemiseks kõikvõimalikke teid otsivad, on need naised läinud sinna täiesti vabatahtlikult ja eelkõige aatelisusest.
Teie ees on kolme naiskaitseväelase monoloogid.

Tiiu Naagel
Kaitseväe logistikakeskuse logistikapataljoni transpordikompanii veorühma ülem,
nooremleitnant


Minul sai kaitseväkke mineku mõte alguse sellest, et hakkasin tegelema noorkotkaste ja kodutütardega. Nimelt koolitas mu isa neid Saaremaal Kärla vallas, kust olen pärit.

Olin 14, kui hakkasin nendega metsas käima, ja juba esimesest metsalaagrist sain pisiku külge. Laagris oli umbes 20-kilomeetrine rännak, ööbisime köetavates telkides, sinna juurde ahjuvalve patrullid, söögitegemine, luuremängud ja muud põnevad tegevused, mis väga huvi pakkusid.

Rühmaülema alluvuses on rühmasuurune üksus – 30–40 meest – ja minu tööks on veorühma ajateenijate väljaõpetamine.

Mul ei ole probleeme, kuidas end meeste seas maksma panna. Märksõnaks on enesekindlus, millega on võimalik läbi lüüa, ja pole vahet, kas tegu on mehe või naisega. Mul ei ole enesekehtestamisega raskusi, seda on ka mu alluvad väitnud.

Kui vahel juhtun eksima, siis üldjuhul tunnistan oma viga. Vea tunnistamine on igati kasulik nii mulle endale kui ka kogu üksusele, sest vastasel juhul süvendaks see umbusku – jällegi enda ja kogu üksuse poolt. Viga saab ju parandada, ühiselt lahendusi otsida.

Leian, et käsuliinis tegutsemine teeb elu palju lihtsamaks kui arvamuste paljusus tsiviilsektoris. Seal võib tekkida väga palju erinevaid arvamusi, inimesed jäävad nendele kindlaks ning üht kindlat otsust vastu võtta on, ma arvan, raske. Just nimelt sellepärast, et puudub kindel kord ja süsteem, mille alusel otsuseid vastu võetakse.

Et ma kaitseväes teenides meiki kasutada ei või, ei häiri mind absoluutselt, see on täiesti normaalne. Meigi tegemiseks on mul vaba aeg, nädalavahetused ja õhtud. Käisin nädalavahetusel kinos üht romantilist draamat vaatamas, ja ühel tsiviilisikutele mõeldud rahvaspordiüritusel, mis koosnes 20 km rännakust, aga ilma varustuse ja raskusteta. Tutvustasin ja propageerisin seal kaitseväge. Vabal ajal meeldib mulle ka orienteerumas käia.

Kui öeldakse, et igas kaitseväelases tiksub kindraliks saamise soov, siis kahtlen, kas ikka päris igas. Igas ohvitseris vast küll. Ohvitseri unistus on jõuda tippu, ja nii ka minul. Ja kui küsite, kas tahaksin kunagi vabariigi aastapäeva paraadi kaitseväe juhatajana vastu võtta, siis – jah, tahan küll!

Maiu Valk
Kirde kaitseringkonna õhutõrjepataljoni tulejuhtimistagala patarei juhtimisrühma rühmavanem, tulejuhtimise allohvitser

Tahtsin ülikooli antropoloogiat õppima minna, aga ei saanud sisse, ja siis otsustasingi – võib-olla isegi viha ajendil – minna kaitseväkke aega teenima. Võeti vastu ja nii ma siia, täiesti teise maailma, jäin. Meeldima on hakanud!

Algul oli kaitsevägi mulle täiesti tume maa ja ennast äkitselt meeste maailmas avastada oli hirmus. Ööbisin küll meestega samas kasarmus, kuid mul oli omaette tuba, duši- ja tualettruum.

Metsalaagris elasin nendega muidugi ühes telgis. Esimene nädal oli raske, sest alles siis hakkasid sõbrad, kes on seni alles, välja kujunema. Kõik muudkui uudistasid, et miks ma siin olen ja miks nende arvates lolli otsuse tegin.

Aga ma ei leia, et see on olnud rumal otsus või ajaraiskamine.
Kõige raskem oli minu jaoks tähelepanuga hakkama saamine, mehed võrdlesid minu tulemusi enda tulemusega, neile oli peaasi, et nad mulle alla ei jääks.

Mina sellele tähelepanu ei pööranud, tegin täpselt nii palju kui oskasin, jõudsin ja sain. Rividrill oli algul kõigile raske, eks tegime Buratino samme, ja kui nüüd möödun mõnest teisest kaitseväelasest, liiguvad silmad automaatselt tema pagunitele ja käsi tõuseb au andmiseks justkui iseenesest, täpselt nii, nagu reegel ette näeb.

2008. aasta maist olen allohvitser ehk üleajateenija, rühmaülema abiline, kes aitab rühmaülemat korraldustöös. Kohati on mul küll naisena end meeste seas raske maksma panna, aga küll see kõva hääl vajalikul hetkel tuleb! Ja see on päris kõva. Varem olin vaikne, ei julgenud enda eest väljagi astuda, aga nüüd ütleb mõni, kui enda meelest räägin vaikselt, et ega siis sellepärast pole vaja karjuda...

Paraku ei jää neil, kes sõna kuulata ei taha, kohustusliku ajateenijana muud üle kui kuuletuda, sest käsk on käsk. Ja ta täidab seda käsku, olgu see nii vastumeelne kui tahes. Käsu mittetäitjat meil kartsa tavaliselt ei panda, teda ootab seletuskirja kirjutamine ja kui tõrgub endiselt, läheb asi rühmaülemani. Kõigi jaoks on nagu aamen kirikus linnaluba, aga see on ju preemia, mida me pole kohustatud andma.

Leian, et saan end kaitseväes naisena tunda küll. Oh, olengi nädalavahetusest kõrvarõngad kõrva unustanud! Kusjuures seda märgati: «Proua seersant, teil on kõrvarõngad kõrvas!» Ja olgem ausad – nii pikki juukseid kui minul pole siin kasarmus kellelgi. Ka see on märk, et naine on majas! Homme (kolmapäeval – toim) näiteks kannan seelikut ja kontsaga kingi, sest meilgi on vabariigi aastapäeva aktus.

Nädalavahetusel sukeldun reeglina eraellu, käin oma poiss-sõbraga, kellega Tapa sõjaväelinnakus kunagi tutvusin, kinos või sõidame Tallinna. Ja pean ütlema, et aastad kaitseväes pole mind muutnud sõjardiks. Pigem andnud veendumuse, et naisedki saavad siin hakkama.

Anna Kern
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgema Sõjakooli 13. põhikursuse suurtükiväe eriala kadett

Juba lapsena mõtlesin, et tahan kaitseväelaseks saada. Luurekaid ja kivisõda meeldis mulle mängida juba väiksena, sest kasvasin üles koos vendadega ja omavanuseid tüdrukuid oli ümbruskonnas vähe. Mul olidki sellised poisilikumad unistused. Kaalusin ka tuletõrjuja, politseiniku või vedurijuhi ametit.

Aga kui keskkool läbi sai ja saabus aeg valida elukutse, oli minu esimene mõte saada hoopis lasteaiaõpetajaks, nagu mu ema. Õppisingi seda aasta otsa, aga otsustasin siiski kuulata iseennast. Läksin kaitseressursside ametisse ja ütlesin, et tahan ajateenistusse tulla.

Lõpuks jõudsin ka sõjakooli. Valisin suurtükiväelase eriala. Sõjakoolis pole ma, muide, ainus naiskadett, meid on kaks – teine on jalaväelane. Suurtükiväeasjandus tundus selline äge ala, suured relvad jne.

Suurtükk on ju Eesti kaitseväe suurim relv, jätab eemalt vaadateski väga auväärse mulje. Ja kui jälgida, mida see teeb, kui oma lahinguülesandeid täidab, on seda uhke vaadata.

Loodetavasti sõda ei tule, aga kui tuleb, siis on inimeste surm selles paratamatus. Kui oleksin politseinik ja näeksin, et keegi tulistab väikesi lapsi, siis peaksin ju tulistajaga midagi ette võtma.

See pole nii, et kaitseväelasena tahan hullult inimesi tappa. See on vajaduspõhine. Pealegi – sõjas ei pea ilmtingimata kedagi tapma, vastasest võib ka muud moodi jagu saada. Kui see on aga vaenlane, on asi isiklikuks läinud.

Tuleb tunnistada, et kaitseväe mehises seltskonnas tunnen end silmapaistvana. Alati pannakse tähele, mida ma teen, ja edasi sõltub juba minust, kas suudan seda enda kasuks või kahjuks pöörata, kas teen seda hästi või halvemini kui teised – kasutan naiselikku kavalust, muud moodi ei saaks ju!

Vahel on vastassoo tähelepanu ka väsitav, teinekord tahaks väga, et mind koheldaks ilma igasuguse lisatähelepanuta, ent nüüdseks olen sellega täiesti ära harjunud. Džentelmenlikkust on kaitseväes päris palju, sellega on isegi nalja saanud, eriti ajateenistuses. Kui meil oli metsalaagris vaja asju tõsta, tulid poisid alati ütlema, et mis sa ikka neid raskeid asju tõstad, anna siia! Ja pärast vaatasid toriseva näoga – et miks sa midagi ei teinud?

Käsuliin on tööahel nagu ikka. Minu meelest suhteliselt sama mis tsiviilmaailmas. Tänapäeva kaitseväes lähtutakse ülesandepõhisest juhtimisest, mis tähendab, et mulle antakse ülesanne, aga see, kuidas ma tulemuseni jõuan, on üldjuhul minu enda teha. See jätab tegevusvabadust, kuid ülesanne saab täidetud.

Olen sõjakooli viimasel kursusel, pärast lõpetamist jäängi siia Tapale ja hakkan suurtükiväelastest ajateenijaid välja õpetama. Kas mul ka raske saab olema, sõltub inimestest. Mõnd on vaja uskuma panna, et olen meesoost ohvitseridega, kellega kõrvuti töötan, täpselt samal tasemel.

Enda puhul on ehk keerulisem see, kui ajateenijatega suheldes tuleb väga rangeks minna. Kui tavaline rühmaülem või -vanem, suurt kasvu jämeda häälega mees võib teatud hetkel leida, et kõige õigem on alluvate peale häält tõsta, jätaks see minu puhul hoopis teise mulje. Mul tuleb sellised olukorrad mõttes läbi mängida.

Suve algul saabki minust nooremleitnant ning eesmärgid peavad ikka kõrged olema. Kindlasti tahan ühel hetkel peret looma hakata, aga eks vaatab, kuidas need kaks asja kokku lähevad. Ma ei ole kivisse raiunud, et pean kaitseväe juhatajaks saama, kuid see pole ka eesmärk, mida välistada.

Kavatsen siin olla täpselt nii kaua, kuni naudin seda tööd. Leidub ju romantikatki – metsalaagrid, rivilaulud... Tapal on palju erinevaid väeosi ja palju erinevaid laule. Vahel hommikul, kui tööle tulen, kuulen, kuidas suurtükiväelased laulavad «Küünlavalguse marssi» ja pioneerid «Lili Marleeni»...

Teadmiseks
Naised kaitseväes

Eesti kaitseväes on naisohvitsere 77, allohvitsere 227, sõdureid 25 – kokku 320 ehk 11,4 protsenti kaitseväelastest. Viimastel aastatel on naiste osakaal püsinud stabiilsena.
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgemas Sõjakoolis õpib praegu üle 150 õppuri, naiskadette on kuus.

Riietust teenistuses reguleerib kaitseväelase ja Kaitseliidu tegevliikme vormiriietuse ja eraldusmärkide kandmise kord, mille järgi on määratud vormiseeliku pikkus põlveõndlani, pikemad juuksed õlgadeni, mida tuleb kanda ühe korrektse ja tagasihoidliku kinnitusvahendiga kinniseotult.

Tavavormiga võib kanda mõlemas kõrvas ühte kõrvarõngast, mis ei tohi olla rippuv ega ületada läbimõõdult 8 mm, ja kahte sõrmust. Välivormi juurde ehted ei käi, v.a abielusõrmus.
Kaitseväelased peavad soengu ja välimuse puhul säilitama korrektsuse ja tagasihoidlikkuse.
Allikas: kaitseväe peastaabi teavitusosakond

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles