Põhjuseid, miks naised kardavad keskpärasust

Linda Pärn
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Kas keskpärasus on tabu? Üha enam räägitakse sellest, et konkurents on suur ja vaid tugevamad jäävad ellu. Keskpärasuse aeg on ametlikult läbi.

Olgu meil hea töö või mitte, see sõnum mõjub valusa hoobina paljudele naistele, kirjutab Huff Post. Me teame, et keskpärasusest ei piisa ja et «tavaline» on peaaegu sama, mis läbikukkumine. Naised on endaga armutud, sest soovivad igal pool parimad olla.

1. Jooksulint

Karjääri planeerimine saab enamasti alguse juba väga varakult, mil CV koostatakse emme põlve peal. Rihitakse õiged koole ja ülikoole ning pilk on pidevalt eesmärgil. Sellest harjumusest on väga raske lahti saada, eriti, kui tüdrukut on alati õpetatud kindla sihi nimel tegutsema. Nõnda jäävad aga kasutamata kõik ootamatud olukorrad, mis võiksid kasu tuua. Sellise õpetuse tagajärjeks on, et naine ei julge riskida ning välistab häid võimalusi, sest kardab eksida.

2. Soov meeldida

Tüdrukutele on sisse juurutatud arusaam, et nad peavad olema meeldivad. Nad kannatavad uuringute järgi poistest tunduvalt rohkem depressiooni, toitumishäirete ja migreenide käes. Kui nad on midagi ette võtud, siis nad ei taha sellest loobuda, sest alla andmine valmistaks inimestes pettumust.

3. Sotsiaalmeedia

Sotsiaalmeediast on saanud meie endi kajakamber, mis jätab mulje, nagu vaid täiuslikkus oleks lubatud. Millal sa nägid viimati Facebookis inetu lapse pilti või lugesid sellest, et keegi lasti lahti? Millal postitasid sa ise midagi sellist, mis ei olnud nutikas või armas? Me teame isegi, et meie profiil on hoolikalt kujundatud, kuid siiski unustame selle, kui vaatame teisi ja jääme uskuma, et teised saavad paremini hakkama ja nad naudivad oma elu meist rohkem.

4. Hinnang

Paratamatult hindavad paljud teisi oma valikute põhjal, et kaitsta seda, kuidas ise elavad. Me kritiseerime oma sõbra erinevaid valikuid, sest tõlgendame neid kui hinnangut enda valikute pihta. Unustame, et meie kõige suurim hindaja on see inimene peeglis, kes toidab me ebakindlust ja seab võimatuid eesmärke. Kui me seisame mingi valiku ees, siis mõjutab meid alati teadmine, et meid hinnatakse, kuigi enamasti oleme ise endi kõige suurimad kritiseerijad.

5. Suured ootused

Mõni ime, kui me arvame, et keskpärasus on halb, kui lastele sisendatakse, et nad saavad kõigega hakkama. Võib olla, et masendust tekitab just asjaolu, et igal alal ei ole võimalik särada ning me muretseme alati selle pärast, et kuskilt jääb midagi puudu. Kui me suudaks iseenda piinamise lõpetada, muutuks elu tunduvalt helgemaks.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles