Lumi on palju ilusam kui pori, leiab sel nädalal Eestit külastanud Rwanda suursaadik Immaculée Uwanyiligira.
Tuhande naeratuse saadik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma elu kõige külmemat ilma koges Immaculée Uwanyiligira (49) Eestis – see juhtus täpselt aasta tagasi, kui meie president võttis vastu volikirja temalt kui Rwanda suursaadikult Hollandis, Horvaatias, Lätis, Leedus, Sloveenias ja Eestis.
Väljas paukus pakane, külmakraade oli 25, lapsed ei pidanud kooli minema, Immaculée aga aina imetles looduse ilu. «Kui hingematvalt kaunis kõik näis! Puudel olid lumeriided seljas, ümbrust kattis lumivalge härmatis. Ma ei olnud sellist külma vaikust kunagi varem kogenud.
Lumi on ilusam kui pori! Ja külmaga on palju lihtsam, katad ennast kinni – aga mis sa kuumaga teed!» Arteriga kohtumisele tulles kannab Immaculée suurt sooja salli, mis on aafrikapäraselt ümber kaela seotud. Sama soe nagu kudum, on ka tema naeratus ja käepigistus.
Ta tuli kolmandat korda Eestisse, et rääkida naistekonverentsil juhtidele oma kogemustest karjääri ülesehitamisel. Eestlaste mällu sööbis Immaculée Uwanyiligira aga mullusel vabariigi aastapäeva vastuvõtul, kus kandis ehtsaid Kadrina rahvarõivaid.
Hiljem kirjutati lehes, et pole paremat viisi kauge Aafrika riigi tutvustamiseks. «Ostsin need kaunid rõivad ühest Tallinna vanalinna käsitööpoest, olid päris kallid,» meenutab suursaadik laialt naeratades.
Seni pole tal õnnestunud meie rahvarõivaid rohkem kanda, kuid ta paneb need kindlasti selga, kui satub saatkonna esindajana mõnele Eestiga seotud üritusele ükskõik millises maailma paigas.
Samuti lubab Immaculée tulla meie rahvariietes laulupeole, kus ta veel käinud ei ole. Seekordsel presidendi vastuvõtul tuleval nädalal näitab Immaculée aga ehtsaid rwanda rahvariideid, mis tema kinnitusel ei jää oma ilu poolest eesti omadele sugugi alla.
VÕIM NAISTE KÄES
Aafrikas Uganda, Tansaania, Burundi ja Kongo vahel asuv Rwanda on pindala poolest Eestist üle kahe korra väiksem, elanikke on seal aga 11 miljonit. End tuhande mäe ja tuhande naeratuse maana reklaamival Rwandal on head väljavaated saada turismihitiks – riiki peetakse praeguse Aafrika musterlapseks ja mitmes valdkonnas võidakse pakkuda eeskuju kaugemalgi.
Näiteks on Rwanda parlamendis ülekaalus naised – neile kuulub seal tervelt 56 protsenti kohtadest. Paraku ei saa Rwandast rääkides mööda 1994. aastal aset leidnud genotsiidist, kus omad tapsid omasid ning eri andmetel hukkus kuni miljon kohalikku elanikku.
Immaculée Uwainyligira möönab, et naiste suur hõivatus poliitikas ja äris (pealinnas Kigalis on näiteks 43 protsenti ettevõtetest naiste omanduses) on seletatav meeste hukkumisega genotsiidis.
«Pole olemas rwandalast, kelle pere poleks saanud tapatalgutes kannatada. Minu laiendatud perekonnas oli enne 170 inimest, pärast genotsiidi jäi neid alles 20,» räägib ta. 2003. aastal võeti Rwandas vastu uus konstitutsioon, mis sätestab, et parlamendis peab kvoodi alusel olema 30 protsenti naisi.
Kuuldes, et meie parlamendi 101 liikme hulgas on naisi vaid 20, muutub Immaculée tõsiseks.
«Naistel on poliitikas palju pakkuda, sest poliitilised otsused mõjutavad meid kõiki. Jah, mehed ei anna võimu käest, ent seda tuleb ise võtta. Osalus poliitikas peab vastama rahvastikule – näiteks kui riigi elanikkonnast 40 protsenti moodustavad naised, peab ka nende osakaal parlamendis olema samasugune. »
KANNAPÖÖRDED KARJÄÄRIS
Proua suursaadik seostab oma maa naiste tõusu kõrgetele kohtadele haridusega ega väsi intervjuu jooksul kordamast, et just see on naise elus kõige tähtsam. Ta ise pärineb Rwanda maapiirkonna keskmise sissetulekuga perest, kellel olid teistega võrdsed võimalused.
«Teadsin juba 15-aastaselt, et lähen ülikooli. Kõik oma ametid olen saanud tänu haridusele,» kinnitab Immaculée, kes töötas pärast esimese ülikooli lõpetamist koolis saksa keele õpetajana, aga siirdus sealt üsna pea viieks aastaks stjuardessi ametikohale lennukompaniis British West Indian Airways.
«Kolisin Trinidad ja Tobagosse, seal aga selgus, et kohalikud on kõik hea haridusega, nii et väga raske oli tööd saada. Kuna mul oli kodus kolm suud toita, läksingi stjuardessiks,» meenutab saadik oma karjääri algusaegu. «Stjuardessitöö oli kurnav – erinevad ajavööndid, kogu aeg oled unine. Ma ei nautinud seda ametit, küll aga õppisin palju. Eelkõige seda, kuidas klientidega ümber käia – kliendikeskset mõtlemist on mul hilisemas elus palju vaja läinud.»
Karjääris kannapöörde tegemiseks läks Immaculée uuesti ülikooli. Seekord valis ta erialaks IT ja kommunikatsiooni ning omandas 1996. aastal ka magistrikraadi. «Miks ma valisin IT? Sest alateadlik hirm sundis mind eelistama ala, mis ei saa osutuda ohtlikuks. Genotsiid tegi meid kõiki ettevaatlikuks. ITga ei saa suuri õnnetusi juhtuda, halvemal juhul on server maas ja e-kirjad ei lähe läbi. Poliitiliste otsustega on teistmoodi – inimesed võivad hukka saada.»
Ometi ei jäänud Immaculée kauaks IT-valdkonda. 2002. aastal omandas ta teise magistrikraadi, seekord rahvusvaheliste suhete alal, ja töötas enne suursaadikuks saamist New Yorgis ÜRO sekretariaadis, kus oli poliitanalüütik ja protokolliülem eri missioonidel.
«Oleksin võinud IT juurde jääda, olin selles edukas ja teenisin väga hästi. Aga nägin poliitikas vigu, millega ei suutnud leppida, ja otsuseid, mis mind häirisid. Tundsin, et pean oma maa heaks midagi ära tegema. Saadikuna ei tee ma praegu suuri otsuseid, ent minu väikestel otsustel on Rwandale oma mõjud ja tagajärjed.»
KIRGLIK JOOGI JA SUHTLEJA
Immaculée Uwanyiligira tunnistab siiralt ja valehäbita, et suhtub karjääri väga pragmaatiliselt. «See on vahend äraelamiseks. Tegelikult meeldib mulle üle kõige vaimsus ja jooga, seda naudin ma tõeliselt! Aga selle eest ju ei maksta! » Suursaadik on lahutatud ja kasvatanud üksi üles kolm last, võimaldades neile kõigile kõrghariduse. 32-aastane tütar töötab New Yorgis kommunikatsioonialal, 27-aastane poeg on kõrgharitud insener ja pesamuna, 20-aastane poeg õpib Toronto ülikoolis.
Juba kolm aastat alustab Immaculée igat päeva 90-minutilise jooga- ja meditatsiooniseansiga. «See annab hea vastupidavuse, aga valgustuseni, mille poole iga joogi püüdleb, on mul veel pikk maa minna,» räägib naine ja lisab, et kui ta millestki vaimustub, asub seda kohe ka õppima.
Nii ei piirdunud ta jooga juurde jõudes raamatute lugemisega, vaid astus kooli, kust sai joogaõpetaja kutse. Tema hobideks on ka rattasõit ja tennis – ning suhtlemine! «Hariduse kõrval on naisele kõige tähtsam networking. Sõbrannad. Minu sõbrannadevõrk toimib üle maailma.
Kuna olen elanud väga erinevates kohtades, on mul jäänud igale poole oma tugirühm. Kui viibin välismaal, helistan, ja sõbrannade võrgustik toimib alati. Tähtis pole see, et neid oleks palju, tähtis on suhete kvaliteet ja teadmine, et saad nende peale alati loota. »
Arvamus
Frans Makken
Hollandi saadik Rwandas
Hollandis korraldatakse igal aastal üritust nimega Fiirdaaahse. See on neli päeva kestev matk, kus päevas kõnnitakse 40 kilomeetrit, ühtekokku siis 160 kilomeetrit. Esialgu oli tegu sõjaväeüritusega. Proua Uwanyiligira riietus matkal Rwanda värvidesse ja pani pähe oranži mütsi, tunnustamaks Hollandit.
Tal jätkus vastupidavust kogu retk lõpuni teha, see näitab, et tal on iseloomu ja oskust näidata ennast kui oma riigi kaubamärki. Ta on tõelise girl power’i kehastus, pulbitseb uutest ideedest ja otsib väsimatult võimalusi tutvustada Rwandat maailmas. Ta on ka suurepärane võrgustikulooja, omades laia tutvusringkonda parlamendiliikmete ja ministrite hulgas. Lühidalt: kui keegi oskab endast kaubamärki luua, siis on see tema!