«Vahel mõtleme, et see, mis meiega juhtus, on nagu muinasjutt. Aga miks peaksid muinasjutud olema ainult raamatus? See kõik võib juhtuda ka elus.»
Marianne Mikko leidis oma elu armastuse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu liikme Marianne Mikko (50) elu muutus muinasjutuks läinud aasta juunis, kui ta otsustas minna üle pika aja välja õhtut veetma ja valis koos sõbrannaga istumiskohaks ühe kesklinna kohviku. Seda otsust tehes ei teadnud ta, et kohtab just sel õhtul sealsamas kohvikus oma unistuste meest ja leiab keskealisena elu armastuse.
Rootsi linnas Göteborgis asuva Chalmersi Tehnikaülikooli professor Peter Andrekson (51) oli sel kuumal juuniõhtul kümnendat korda Eestis käimas. Esimest korda sattus ta siia 1987. aastal, sügaval nõukogude ajal, järgmised korrad juba kümme aastat hiljem ning viimati tõi teda Eestisse Chalmersi ülikooli koostöö Tallinna Tehnikaülikooliga.
Peter on sündinud Rootsis, tema isa on sõja ajal kodumaalt põgenenud Pärnu poiss, ema rootslanna. Eesti juurtega kosmopoliitse teadlase karjäär on viinud teda seitsmeks aastaks elama Ameerikasse ja mõneks aastaks Jaapanisse. Tema erialaks on mikrotehnoloogia – fiiberoptika ja fotoonika –, tal on oma teadusrühm ja rahvusvaheline töö maailma ülikoolides.
Esimene pilk viis kokku
Aga jah – sel õhtul Tallinnas olles otsis tunnustatud teadlane vaba kohta, kuhu istuda ja võtta üks drink. Marianne: «Ta lihtsalt tuli ja istus minu kõrvale, sest seal oli ainus vaba koht.» Peter: «Olen mõelnud, et inglid ütlesid mulle tookord, et mine istu sinna. Ja siin me nüüd täna istume…»
Millest inimesed räägivad, kui nad esimest korda kokku saavad – eks ikka oma tööst. «Ühtäkki oli see väga naljakas, et mu kõrval istuv inimene räägib eesti keeles ja tal pole õrna aimugi, kes on Marianne Mikko. See oli niivõrd uskumatult põnev, et lausa pidin end huvitavaks tegema.
See, et olen poliitik, teadlasele üldse ei mõjunud. Teatavast ignorantsusest võib aga tekkida huvi. Nii et see olin mina, kes saatis Peterile esimese e-kirja – meie kohvikujutu valguses, kus rääkisime maailma asjadest,» meenutab Marianne heatujuliselt saatuslikku õhtut ja silitab samal ajal soojalt Peteri õlga.
Esimesele kohtumisele järgnes paarikuine tuline suhtlus Facebooki kaudu ja e-postitsi, ning Peter mäletab päris täpselt oma emotsiooni, kui ta teisel korral Tallinna Mariannega kohtama sõitis.
«Tajusin väga ruttu, et Marianne võiks olla minu hingekaaslane. Et see asi läheb väga tõsiseks.» Pärast sellist äratundmist on Peter käinud Tallinnas lugematu arv kordi, kaugelt rohkem, kui Marianne on jõudnud Göteborgi. Läinud aasta 17. detsembril paar kihlus.
Peter, kui palju sa tead nüüd Marianne Mikkost? «Oi, ma tean väga palju. Ma ei tea veel küllalt, see on tõsi, aga õpin iga korraga aina rohkem ja rohkem. Veel on palju avastada, ega kiiret ju ei ole. Tean, et sellist tarka ja intelligentset, nii seest kui ka väljast ilusat naist lihtsalt peab hoidma!»
Marianne ei hoia Peterit iseloomustades emotsioone tagasi: «Tean paljusid Peteri ilusaid külgi, iga kord vaimustun temast rohkem ja rohkem, ma ei tunne iseennast ära. Olen olnud kakskümmend aastat ajakirjanik, oskan inimesi otsekoheselt ja silmaklappideta hinnata, aga Peter on nii imeline inimene, et näen ainult häid ja väga häid külgi.»
Marianne sõnul on nende suhte puhul nii mõistus kui ka süda heas tasakaalus. «Vapustav, et ongi nii, et kaks inimest on teineteise jaoks loodud. See, mis on minul puudu, on Peteril olemas ja vastupidi. Näen meie suhet nagu hiina yin ja yang märki. Kui kohtad kedagi, kes sind täiendab, on see väga ilus, peaaegu et jumalik.» Naine ei häbene tunnistada, et imestab selle suhte üle iga päev: «Imestan ja vaatan meid kõrvalt – see kõik tundub uskumatu. Ometi on tõsi.»
Marianne ja Peter on mõlemad lahutatud, ja teinud seda peaaegu et ühel ajal, 2007. aastal. Peteril on Göteborgis eelmisest abielust kaks last – 15-aastane poeg ja 17-aastane tütar. Nad on Mariannet näinud ja peavad isale sisimas pöialt, et kõik hästi läheks. «Lastel on väga hea meel, et mul on armastus olemas. Meil ei ole probleemi,» ütleb Peter.
Tuleviku peale mõeldes tunnistavad nii Marianne kui ka Peter, et lähima aasta jooksul ühist kodu neil olema ei saa – Peteril on Rootsis teaduskarjäär ja Marianne on ametis rahvasaadikuna.
Nad püüavad aru saada mitme kodu võimalikkusest – kas see toimib. Samas ei luba Marianne nimetada nende suhet visiitkooseluks, sest see ei ole õige: «Tunneme end hingekaaslastena, oleme vaimselt teise inimesega kogu aeg seotud – mõtleme sageli ühel ajal teineteise peale, saadame sõnumeid, helistame, räägime tundide viisi Skype’is. Kui paljud paarid siis on 24 tundi koos?» Peter lisab: «Meie praegune kooselu muutub kooselamiseks varem või hiljem. Nii lihtsalt on.»
Nagu armunud ikka, teevad ka Marianne ja Peter koos olles kõike koos. «Eriti tore on köögis – täiendame teineteist ka seal ja tundub, nagu oleks me harjutanud aastaid,» tunnistab Marianne. Üks, mis on esimesest hetkest kindel olnud – Peter teeb alati hommikusöögi. Kokkavad nad koos hästi ja sageli, ja eriti hästi õnnestub ahjus tehtud veise sisefilee.
«Me räägime palju, jalutame palju. Igapäevased rutiinsed tegevused on koos Peteriga nii armsad. Koristada on armas, lund ajada on armas. Kahekesi läheb kõik kiiremini. Elu on tõesti lill,» ütleb Marianne unistavalt.
Eraelu on kõige tähtsam
Kui palun võrrelda Mariannel eesti ja rootsi meest, siis on poliitik hetke mõtlikult vait ja otsib sõnu: «Ma saan emakeeles midagi sellist, mida ei oskaks oodatagi Eestis oma põlvkonna meestelt. Nooremate puhul ilmselt jah. Aga nii palju kui oma vanuses mehi tean ja tunnen – ma ei kujutaks sellist klappi lihtsalt ette!»
Kas te vahel poliitika üle ka vaidlete? Peter: «Me ei ole kunagi vaielnud, mitte üks sekund.» Marianne: «Oleme väidelnud natuke. Aga kui on näha, et meil on erinevad seisukohad, siis jätame järele.
Vaidlus ei ole elu ja surma küsimus. See, mis meid ühendab, on ikkagi inimlik suhe ja teineteise toetamine. Meil on uskumatult palju ühisosi, mis meid liidavad, ja selle pinnalt suhtlemegi.»
Koos Peteriga on Marianne ellu saabunud ka üllatused. Kui ta mõni aeg tagasi tööga seotud välisreisilt koju saabus, tõi Interflora kuller talle koju suure lillekimbu koos kaardikesega, kus peal Peteri sõnum: tere tulemast koju!
Peteri meelest ei ole nende suhe mitte ainult uus algus, vaid ka uus tarkus. «Tunnen, et olen elus väga palju tööd teinud. Kui sain viiskümmend, mõistsin, et minu eraelu on ikka ka väga tähtis. Mul ei ole vaja pürgida veel kõrgema karjääripulga poole, minu eraelu on saanud mulle palju tähtsamaks kui oli enne. Teadmine, mis on elus tähtis, tuleb vanusega. Mulle ei ole enam töö number üks, võib-olla isegi mitte number kaks.»
Ka Mariannel on olnud aastakümneid töö elus esimesel kohal. «Olen teinud tööd pühendumuse ja suure armastusega. Kui oled omal alal proff, siis ei pea muutuma selles aina täiuslikumaks. Ühel hetkel tuleb mõistmine, et ühiskond, need on ka inimsuhted, mis võivad muutuda üleöö tähtsaks. See on minu elus täiesti uus kogemus.»
Marianne Mikkot teatakse Eestis kui sirgjoonelist poliitikut, kes võitleb sookvootide eest ja naiste palgalõhe vastu. Eesti mees kardab paaniliselt sõnu «feminism» ja «sookvoot», kuidas Rootsi taustaga Peteril sellega on?
«Ma olen ise ka feminist! Mehed ja naised peaksid olema võrdsed igas mõttes. Mitte ainult palga mõttes, vaid näiteks Eesti mehed peaksid elama ka sama kaua nagu naised, mitte kümme aastat vähem.» Peter jälgib teraselt Marianne ülesastumisi meedias ja teledebattides, välismaal olles sageli interneti kaudu.
Tema arvates võiks meie poliitikasaadetes olla hoopis rohkem naisi: «Viimati vaatasin – oli Marianne, ilus naine värvilistes riietes, ja ülejäänud kõik hallid mehed. Peaks olema tunduvalt rohkem naisi!»
Muinasjutt jätkub.