Miks on loomeinimestel raske suhteid hoida?

Foto: SCANPIX

Loomingulisus on raske. See nõuab väga palju energiat, et luua midagi, mida varem ei ole nähtud, mis üllataks ja oleks mõtestatud ning mis oleks kaunis. Rääkimata ajast, mis kulub uue idee väljatöötamisele ja ümbertöötlemisele, et tulemuseks oleks ainulaadne looming.

Loomingulistele inimestele on nende teosed justkui lapsed, kirjutas psychologytoday.com. Need lapsed võtavad kunstniku tähelepanust väga suure osa endale. Päris lastest erinevad loomingulised projektid seetõttu, et looja vastutab nende kujunemisel iga tahu eest ning looming on ehk isegi suurem jätk iseendale, kui on lihased lapsed. Selle tulemusena võib olla, et looja armastab oma töid sama palju, kui lihaseid lapsigi.

Kuigi loomingulised inimesed ei pühenda alati kogu oma aega loomingule, on see siiski täiskohaga töö. Kui ta parasjagu ei tee midagi, siis ta puhkab tehtust ning mõtleb uuele loomingule. Loometöö võib olla nii-öelda sõltuvusttekitav.

Paljud loomeinimesed teavad, et see on ohutu, kuid see võib inimest eemale juhtida teistest olulistest elu aspektidest nagu näiteks suhted. See ei ole kokkusattumus, et paljud suured kunstnikud läbi ajaloo ei ole olnud suutelised hoidma pikaajalisi suhteid. Paljud on lahutanud lausa mitu korda. Muidugi võib seda ka selgitada egoistliku loomusega, mida nii mõnelegi ette on heidetud, kuid olulist rolli mängib siin ka kinnisidee seoses loominguga.

Millegi loomine toob tugeva isikliku rahulduse, kuid kunstnikud soovivad luua ka midagi sellist, mis pakub naudingut teistele, et sellest õppida ja inspiratsiooni ammutada. Mõni seostab loomingut ka elu mõttega ning kui selleks ei ole aega või võimalusi, ei too rõõmu mitte ükski teine tegevus elus.

Soov luua peab aga olema tasakaalus teiste elu osadega. Nagu ka alkohoolikud, kes oma sõltuvuse tõttu jätavad unarusse kõik muu, kannatavad ka loomeinimesed, kui keskenduvad vaid oma tööle ning jätavad olulised suhted unarusse. Kokkuvõttes pärsib meeleheide ka loomingulist tööd. Tööks vajalik vaimne energia on palju sujuvam, kui inimene on õnnelik. Isegi introverdid vajavad pisut sotsiaalset suhtlust, et endaga rahul olla.

On loomingulisi inimesi, kes on valinud peamiselt üksildase elu, kuid on siiski õnnelikud, sest neil on romantilisi suhteid ja sõpru. Probleeme tekib pigem neil, kes katkestavad suhted teistega, et kunstile anduda ning otsivad suhtlust vaid siis, kui see neile sobib ja ise seda tahavad, et rahuldada oma vajadusi.

Traagiline on see, kui kunstnikule on looming vaid eesmärgikindel kinnisidee. See ohustab muidugi väga paljusid loomeinimesi, kuid õnnelikud on need, kes suudavad aeg-ajalt oma tööst eemalduda ja suhteid hoida. Inimestevahelised suhted on rahuldavad, kuid pakuvad ka inspiratsiooni ja uusi ideid, kui kunstnik töö juurde tagasi pöördub.

Kui inimesel on surm silme ees, ei räägi ta sageli loomingust, tööst või isegi usust. Ta räägib siis teistest inimestest. Nendest, keda armastas ja nendest, keda ei suutnud piisavalt armastada. Nendest, kellele tegi haiget ja kellega ei jõutud leppida. Nendest, kes jäid.

Tõepoolest, looming on väga oluline. Kuid kui seda tehakse armastatud inimeste arvelt, ei ole tulemus ilmselt siiski täielikult rahuldustpakkuv, vaid seda jääb meenutama kahetsuse mõru maik.