Kasvatusteadlane: lasteaias on positiivset, ent mitte piisavalt

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siiri-Liisi Läänesaar
Siiri-Liisi Läänesaar Foto: Toomas Huik

Kasvatusteadlane Siiri-Liisi Läänesaar kirjutab tagasisidena Jana Eskori tänasele arvamusloole lasteaedadest, et kui paljud võivad arvata, et tegemist on liialdusega ja nii hirmsad olud olla ei saa, siis tegelikult kuuleb tema oma töös selliseid hirmulugusid pidevalt.
 

Minu juurde lapsehoidjate koolitajana ja ka lapsehoiuteenuse pakkujana jõuab pidevalt hirmulugusid sellest, mis tegelikult toimub lasteaedades, eriti aga sõimerühmades. Jõuab ka kirjeldatust hullemaid lugusid, nii et kindlasti ei ole Jana Eskori jutt väljamõeldis ega liialdus. Ja jälle tuleb tõdeda, et loomulikult on ka positiivset lasteaedades, kindlasti on. Aga kaugeltki mitte piisavalt.

Eesti on läinud seda teed, et üle 18-kuuste laste ema-isaga kodus olekut riik enam poliitiliselt ei soosi. Selle valiku on teinud suurem hulk Euroopa maid. Soome kasvatusteadlane Erja Rusanen väidab oma uues raamatus, et Soomes on olnud jutt väikelapse vanematest lahutamise (päevahoidu mineku) kahjulikkusest poliitiliselt ebakorrektne juba mitukümmend aastat.

Ka Eestis ei julge suurem osa inimesi vaadata olusid objektiivse pilguga ja tunnistada karmi tõde – see, mis toimub, ei ole okei. See, et riik seda süsteemi üleval hoiab ja see, et valdav osa Eesti lapsi selles süsteemis sees on, ei vähenda kahjusid – on karm tõde – praegune lasteaedade, eriti aga sõimesüsteem kahjustab massiliselt lapsi.

Ma ei tahaks rääkida sellest, et töötajad on ebainimlikud või hoolimatud. Kujutage ette olukorda, kus te olete septembri alguses tööl 16 nutva väikelapsega. Igaüks neist lastest vajab vanemast lahutamise järel lohutust. Sülesolekut, silitamist, hoidmist ja pidevaid kinnitusi, et vanemad ei jätnud teda maha, vaid tulevad kohe kui töölt lahti saavad.

Järeleproovitult mahub ühe inimese sülle istudes neli pisikest, seistes maksimaalselt kaks. Seda sel juhul kui ei ole vaja samal ajal askeldada ja midagi muud teha. Aga lastesõime õpetaja, kes oma parima tahtmise juures hea meelega pakuks kõigile lastele turvalist lähedust, ei saa seda teha.

Nii jagunevadki lasteaia õpetajad minu arvates kaheks – ühed on need, kes tõdevad, et nad ei saa selles süsteemis töötada (mõned neist jõuavad siis lapsehoidjate koolitusele ja hakkavad väiksemate rühmadega tööle) ja teised, kes peavad olukorra mõtlema enda jaoks ilusaks ja ennast lohutama vääruskumusega, et see polegi nii hull ja paari nädala pärast läheb juba üle – selle mõtteviisi omaksvõtmisega koos toimub mingi kalestumine. Milline peab olema selle inimese sisemaailm, kes iga päev sunnib end vaatama jõuetuna kõrvalt laste nuttu? Sellise uskumuste süsteemiga inimesi ma ei taha näiteks oma lapsehoidu palgata ega parema meelega ühegi lapse juurde lasta.

Mida väikelaps vajab

See, et juba aastane laps vajab eakaaslaste seltsi, on kõige puhtakujulisem müüt. Erialakirjanduses öeldakse, et kolmeaastased lapsed vajavad mängukaaslasi, aga tänapäeval tundub, et juba kahe ja poole aastaselt hakkab tekkima huvi ja vajadus sõprade seltskonna ja eakaaslastega suhtlemise järele.

Kui enne seda 2,5 aasta piiri on last vaja päevahoidu viia, siis võib lapse psühholoogiat tundes välja tuua selged kriteeriumid, mida vaadata hoiukoha valimisel:
1) Väike laste arv rühmas (soovitavalt mitte üle kümne lapse, parem kui on 5-lapseline perepäevahoid)
2) Vähe lapsi ühe täiskasvanu kohta (alla kolmeaastaseid kindlasti mitte üle viie, mis on ka seadusega kehtestatud piir lapsehoiuteenuse puhul)
3) Püsivus töötajates (lapsel peab olema võimalus luua kiindumussuhe oma hoidjaga, see tagab talle turvalisuse mis omakorda on aluseks intellektuaalsele arengule. Kiindumussuhte kujunemine on võimatu, kui rühmas on sama vanu lapsi liiga palju).
4) Püsivus rühmakaaslastes (st mängutuba, kus teised lapsed pidevalt vahelduvad, ei aja ka asja ära).

Mis puutub laste arendamisse ja õpetamisse, siis on see samuti üks asi, milles Eesti on natuke kaldu. Aasta enne kooli peaks laps kindlasti käima eelkoolis ja saama õpetust, eelkõige vajab ta tunnis olemise kogemust paigal istumisega, aga ka tähti-numbreid.

Samas lapse ja tema arengu seisukohalt nooremas eas (nt 1-4-aastastel) on võrratult palju olulisem õppetööst ja konkreetsest arendavast tegevusest see, et ta oleks emotsionaalselt terve, mitte kahjustatud. Et ta tunneks rõõmu oma elust ja läheks hea meelega päevahoidu sõpradega mängima.

Just sotsiaalsete oskuste arendamiseks on õige aeg selles vanuses – koolis on hilja oodata, et laps hakkaks kaaslasi mõistma ja nendega arvestama, kui talle seda varem õpetatud ei ole.
Sotsiaalseid oskusi saab lapsele õpetada läbi suhete, milles ta on juba esimestest elupäevadest. Esimene suhe on lapse ja vanema(te) suhe, seejärel suhe teiste pereliikmetega. Sellele järgneb turvaline suhe lapsehoidjaga ja rühmakaaslastega. Laste päevahoius, kus käib kümme last, on kahel kasvatajal kogu aeg silma all nende suhted ja omavaheline suhtlemine. Laste rolle teatakse ja sotsiaalseid oskusi õpetatakse igapäevaselt, jooksvalt ja sihipäraselt.

Aga kuidas seda teha üksinda 24-lapselises rühmas? Kaldun siin taas nõustuma Jana Eskori väitega, et osa õpetajaid ei vii üldse õppetegevust läbi. Võib-olla nad näitavadki lastele programmijärgselt jänese pilti ja seletavad, et see sööb porgandeid, aga tõelist, elus vajaminevat lapsega kontaktis olevat kasvatustööd ei ole nii suurtes rühmades lihtsalt aega teha.

Mis on lahendus?

Juba 2005. aastal koolitasime esimesed kutselised lapsehoidjad, umbes sellest ajast on teenus pidevalt arenenud ja täiustunud. Jah, see on kallis teenus – on ju võrreldes sõimerühmadega lausa luksus, et meil on ühe hoidja kohta maksimaalselt viis väikest last. Ruumid on kõik tervisekaitse- ja muudele nõuetele vastavad ja laste jaoks jätkub nii aega kui tähelepanu.

Kalliks ei tee teenust mitte selle taga oleva äriühingu ahnus, vaid tõsiasi, et palgad, üürid ja investeeringud maksavadki palju, samuti ka kvaliteetne ja tervislik toit. Seetõttu on teenusepakkujad enamasti entusiastid, kes teevad seda mitte raha, vaid põhimõtte pärast – et pakkuda lastele parimat.

Väga kurvaks teeb, et nii võimul kui opositsioonis olevad erakonnad räägivad ainult lasteaiakohtade juurde tegemisest – nigela süsteemi suuremaks ajamine ei paranda ju kvaliteeti! Lapsehoiuteenus on kiiresti ja kergesti alustatav ja lõpetatav – see tähendab, et viiele kuni kümnele lapsele sobiva hoiukoha võib kodu lähedale tekitada paari nädalaga. Ei ole vaja investeerida miljoneid, et ehitada uus maja, kus jätkub vana ja lapsi kahjustav süsteem (selle raha eest saaks hoitud väga paljud lapsed lapsehoius).

Eestil on aeg vaadata väikelastesse puutuv tegevus ümber, olla paindlikum ja avatum lapsesõbralikele võimalustele.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles