Kolme lapse ema otsustas oma lapsi säästa ja jättis nad koduõppele

Linda Pärn
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Kolme lapse ema Katri Truu (33) on elukutselt süsteemianalüütik ja projektijuht. Mõned aastad tagasi tõmbas ta täditütre Tiiu Roosmaga käima ka aluspesubrändi BonBon Lingerie, kuid seal ta enam tegev ei ole. Naine on praegu kodune, sest pere pesamuna on alles 4-kuune, kuid ühtlasi ka seetõttu, et otsustas ette võtta julge sammu ning õpetab ise kodus 10-aastast poega ja 8-aastast tütart.

Kuidas tulid ideele lapsed koduõppele jätta ning mismoodi sai mõttest tegu?

Kõige õigem oleks vist öelda, et mõte tekkis nii pea, kui ma teada sain, et selline variant seaduslikult võimalik on. Selle teadmise peale sattusin juhuslikult ühe inimesega suheldes, kes kuulub MTÜ Eesti Koduõppe Keskuse juhatusse. Eelnevalt ei teadnud koduõppest ega sellisest organisatsioonist midagi.

Enne seda olin pikalt mõttes pahandanud asjaolu üle, et kool nii vara algab ning lapsed tuleb pimedas üles ja kodust välja ajada. Laps on ju kasvav organism ja talle on enda väljapuhkamine ülioluline. Täitsa tõsiselt olin kaalunud varianti õpetajatega teha kokkulepe, et lasen lastel hommikul välja puhata ning toon nad teiseks tunniks kooli kohale. Lapsed olid ka väga tihti haiged, seda eriti just sügis-talve pimedal perioodil. Kindlasti andis organismi üldine kurnatuse seisund viirustele hea pinnase.

Lisaks käisime üsna tihti kooliajast reisidel. Laste klassijuhatajad olid selles osas väga mõistvad ning ei teinud asjast probleemi. Hämmeldusega jälgisin, kuidas tegime lastega nädala kooliasjad järele ühe päevaga. Sealhulgas nii koolis võetud teemad kui ka vastava nädala kodutööd. Tekkis küsimus, et miks on üldse vaja tundide kaupa koolis käia, kui teemad nii kiirelt kodus läbi võetud saame? Laste hinded selliste käimiste ja kodus järeleõppimiste tõttu ei kannatanud.

Kolmas asjaolu tuli ka nendest järeletegemistest. Ma nimelt sain aru, kui väga ma naudin koos lastega nende jaoks uute asjade arutamist ja selgitamist. Väga lahe oli näha, kuidas laps mingist alguses keerulisena tundunud asjast äkitselt aru sai. Lapse siiras rõõm ja heameel hakkamasaamisest oli minu kui ema jaoks tõeline nauding. See on osa, mida ema tavaliselt ei näe, sest see jääb üldiselt klassiruumi. Päris mitu korda said niimoodi arutades selgeks ka need asjad, mis siiani koolitundidest pisut probleemi valmistasid ning päris hästi paigas ei olnud.

Nii et kui minuni jõudis teadmine koduõppe võimalusest, siis see langes juba väga viljakale pinnale ning sealt hakkas konkreetne mõte idanema. Teada sain sellest variandist jaanuaris ning aprillikuuks oli otsus tehtud. Julgust seda otsust teha andis asjaolu, et sügisel oli sündimas perre pesamuna. Seega oli teada, et lähemad paar aastat olen kodune ja saan ka vanemate lastega kodus rahulikult tegeleda.

Mida arvasid sellest lapsed?

Lapsed on algusest peale, kui ma seda võimalust neile esmakordselt seletasin, asjast vaimustuses olnud. Kui paljud lapsed armastavad koolis käimist? Kindlasti neid on, aga oma kooliajast mäletan küll, et erilist vaimustust see ei endas ega sõprades ei tekitanud ja parimad olid ikka need päevad, kui kooli ei pidanud minema. Vaevalt see tänapäevalgi väga erinev on. Samuti omasid lapsed üsna head ettekujutust, kuidas on minuga kodus õppida, sest olime seda järeleõppimiste raames ju tihti teinud. Nii et arusaam, mis tulema hakkab, oli neil olemas ja sobis neile.

Korra tekkis minul küll küsimus, et mida poeg tegelikult mõtleb. Arutasime klassijuhatajatega meie koduõppele jäämist ning õpetaja küsis temalt, kas ta on kindel, et tahab koduõppele jääda. Poiss vastas, et ta ei tea. See oli minu jaoks suur üllatus, sest kodus oli ta teemast alati positiivselt rääkinud ja pidevalt küsinud, et millal nad juba võivad koju jääda.

Pärast kodus ta seletas, et ei tahtnud õpetajat kurvastada. Õpetaja, tõesti, näitas väga selgelt välja, et tema on kurb, et laps tahab koolist ära. Palusin tal siis ikkagi julguse kokku võtta ja õpetajale tõtt öelda, et õpetajal ei jääks mulje, nagu ma sunniks lapsi vastu nende tahtmist koju jääma.

Mida pidid laste koduõppele jätmiseks tegema ja kas see läks lihtsalt?

Mõtte ja otsuse reaalselt teoks saamisel oli mitu etappi. Koduõppe süsteem on selline, et laps on ikkagi mingi kooli juures kirjas, talle koostatakse kooli ja vanema koostööl individuaalne õppekava ning vähemalt kord poolaastas vaatab õpetaja lapse edusammud üle ja annab hinnangud/hinded tema arengule.

Meie plaaniks oli jätkata sama kooli juures, kus lapsed sinnamaani käinud olid (poeg kolmandat aastat, tütar esimest). Niimoodi oleks säilinud suhe klassikaaslastega, juba tuttavate õpetajatega ning soovi korral ja võimalusel oleks saanud kaasa lüüa klassiüritustel. Ja kui oleks selgunud, et koduõpe meile mingil põhjusel ikkagi ei sobi, siis oleks lapsed saanud uuesti liituda oma tuttava klassiga.

Kõigepealt rääkisin laste klassijuhatajatega. Eks see oli neile paras ehmatus küll - ei ole tegemist ju igapäevase teemaga. Mõlemad õpetajad on väga toredad inimesed, nii et saime ilusti jutud räägitud ja plaanid peetud.

Järgmiseks sammuks oli kooli õppenõukogule avalduse tegemine. Seaduse järgi on koduõppesse jäämise jaoks vaja teha (vabalt valitud) koolile avaldus ning kooli õppenõukogu otsustab, kas nõustub või mitte. Avaldusi saab teha kaks korda aastas - sügisel alustamiseks hiljemalt augustis ning teisel poolaastal alustamiseks hiljemalt detsembris.

Avalduses peab ära näitama koduõppele jäämise põhjuse ning isiku, kes hakkab lapsi õpetama. Kuna ma olin näinud klassijuhatajate ehmatanud reaktsiooni, siis kirjutasin avalduses põhjused hästi pikalt lahti, et võimalikke muresid ennetada. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et edaspidi kirjutaks sinna avalduse lihtsalt «vanema soovil», nii nagu seaduses antud liiki koduõpet nimetatakse, ja midagi pikemat kirjalikult seletama ei hakkaks.

Kasu minu pikkadest seletustest ei olnud. Õppenõukogu küll nõustus koduõppega, kuid seadis selleks mitmed tingimused. Põhimõtteliselt tähendasid need tingimused seda, et lapsed oleksid pidanud päevapealt järgima koolis toimuvat (ehk siis ei mingit individuaalõppekava) ning kord kuus «kontrollis» käies tegema kõikides ainetes hindelise vastamise.

Minu jaoks kõlas absurdsena, et algklassilapsed peavad ühe päeva jooksul tegema kaheksas või enamas aines hinde peale vastamise. Klassijuhatajatega eelnevalt vesteldes olime rääkinud perioodiõppest ning vastamisest lähtuvalt äraõpitud ainetele, kuid kooli juhtkond oli oma nõudmistes kindel.

Sellist pinget ma oma lastele küll ei soovinud põhjustada ning seadsin sammud Tartu Waldorfgümnaasiumi poole, mille alt minu teadmist mööda mitmedki koduõppepered oma tegemisi toimetavad. Suhtlesin vastavate klasside klassijuhatajatega ja saime kõik koos kokku.

Vaatasid nemad mulle ja lastele otsa ja meie neile otsa. Tulemus oli positiivne. Tegemist oli väga soojade ja tarkade inimestega, kelle juurde saadaks rahuliku südamega oma lapsed ka kooli õppima. Meie sobisime neile ka ja niimoodi siis liikusimegi oma vana kooli alt hoopis waldorfkooli hingekirja, et nende alt koduõpet teha.

Kuidas teil siiani läinud on?

Siiani on läinud päris huvitavalt. Esimene veerand läks üle kivide ja kändude. Tegime kõiki aineid läbisegi. Lapsed tegid väga palju iseseisvat tööd, lugedes õpikust ning lahendades töövihiku ülesandeid. Sisuliselt käis nagu suuremahuline kodutööde tegemine, mitte kodus õpetamine. Veerandi lõpupoole kokkuvõtteid tegema hakates selgus, et mõne asjaga on juba poolaasta materjal läbi võetud, teistes ainetes aga peaaegu kõik tegemata ja muudki. Tuli ka vaheaeg appi võtta, et ikka kõik veerandi materjal läbi saaks töötatud.

Teisel veerandil olin juba targem ning tegime aineid perioodiõppe põhimõttel. Ühe aine kogu veerandi materjal selgeks ja siis liigume järgmisele. Lisaks olin ka juba ise aktiivsem lastele asju lahti seletama ja otsustama, milliseid harjutusi teeme ja milliseid mitte. Tulemuseks oli see, et kolme nädalaga oli meil veerandi materjal läbi võetud ja ülejäänud aja käisime reisimas ning nautisime niisama pühadeeelset aega.

Nüüd, kolmandal veerandil, olen juba võtmas endale veel suuremat rolli ning määran järjest rohkem, mida ja kuidas me õpime. Seda suuresti tänu laste õpetajatega peetud vestlustele, kus nad on selgitanud oma töövõtteid ja põhimõtteid. Suuresti seisnebki meie edukus ja õhkkond ju minu suutlikkuse taga, nii et eks ma siin vaikselt arenen ja harjun oma uue rolliga.

Nüüdseks on tekkinud väga mõnus õhkkond ning ära on kadunud suurem osa sunnist ja pingest. Tütrel oli muidu igapäevane mantra: «Ma vihkan õppimist!» (kooliskäimise ajal oli selleks «Ma vihkan kooli!»). Selle on ta nüüdseks ära unustanud. Ja kui nad vahepeal ka kipuvad nurisema, siis ma teatan neile rahulikult, et soovi korral võivad nad kooli tagasi minna. See töötab alati ja nagu võluväel on mul kodus äkitselt kaks väga usinat mittevirisevat last.

Kas lapsed käivad ka trennis või ringides?

Lisaks kodusele õppimisele käib poeg muusikakoolis klaverit õppimas, mis talle väga sobib, ning tütar käib kunstiringis, kus tema juhendaja teda väga siiralt kiidab. Ühtegi trenni neid pannud ei ole, sest me oleme üsna sportlik perekond.

Meie pereelus on toimunud tänu koduõppele kaks väga olulist muutust.

Esiteks - see sügis-talv pole keegi meist tõsisemalt haige olnud. Varasematel aastatel olid nii lapsed kui ma ise viirushaigustega suures hädas. Pidevalt oli lastel kõrge palavik, köha-nohu ja muud viirushaigused. See aasta esines natuke nohu ja köha ning korraks väike palavikuhoiatus, aga neist saime kiirelt jagu ja midagi tõsisemat üle elada ei tulnudki. Korralik väljapuhkamine ja suure hulga stressi puudumine on laste ja minu tervisele väga hästi mõjunud. Kasuks tuli muidugi ka päikesereis, mida taas tänu koduõppele oli lihtne keset kooliveerandit teha.

Teiseks - perekonnas on õhkkond ja omavaheline suhtlemine muutunud palju rahulikumaks ja soojemaks. Varasema närvilisuse, ägestumiste, laste omavaheliste tülide ja täiskasvanute kurjustamise asemel on rahu, vestlemised, naljad.

Eks ikka saavad lapsed vahepeal teineteise peale pahaseks ning eks ikka täiskasvanud pahandavad lastega, aga seda kõike on oluliselt vähem ning see kõik toimub oluliselt vaiksemalt ja rahulikumalt kui varem. Meil on rohkem aega üksteisega suhelda, meil kõigil on vähem stressi. Ja see avaldub üldises õhkkonnas väga positiivselt.

Mida soovitaksid teistele lapsevanematele, kel sama plaanis? Mida su kogemused näitavad?

Kui vähegi võimalust ja endal huvi on, siis kindlasti soovitan katsetada. Alguses võib koduõpe tunduda millegi väga radikaalse ja imelikuna, aga tegelikult on tegemist väga loomuliku olukorraga. Lapsed ju õpivad meie käest asju sünnist saadik ning ka kooliskäivat last peab vanem tegelikult kodus lisaks õpetama, vaadates üle kodutööd ning aidates üle nendest kohtadest, millest laps koolis ei ole aru saanud.

Ei ole see põhikooli õppematerjal nii keeruline midagi, et täiskasvanu jaks ja mõistus sellest üle ei käi. Mida rohkem teemasse süveneda ja ise juurde uurida, seda lihtsam on seda muidugi ka lapsele selgitada. Ja vanem saab ju õpet tehes areneda koos lapsega - ei pea kõik vastused kohe peast võtta olema. Tänapäeva põhiaju Hr. Google on alati abivalmis, raamatukogud on täis häid raamatuid ning õpikud ja töövihikudki on ju loodud selleks, et teemat lastele selgeks teha.

Koduõpe ei tähenda seda, et lapsega peab hommikust õhtuni laua taga istuma ja õppima. Meil kulub päevas otsesele laua taga õppimisele umbes tund või kaks. Lisaks jagunevad päeva peale hetked, kus lastega maailma asju arutad, erinevaid olukordi lahti seletad, nende küsimustele vastad ning kui ise nutikas oled, siis pistad vahele küsimusi seoses parasjagu õpitava teemaga. Ja niimoodi sujuvalt see areng käibki.

Ja lõpuks, kui koduõpet proovida ja selgub, et ikka ei sobi, siis saab alati tagasi kooli minna. See võimalus ei kao kuhugi ja on turvavõrguna koguaeg olemas. Kuid minu kogemus näitab seda, et mida kauem me koduõpet oleme teinud, seda enam on see meile meeldima hakanud ja vana viisi juurde enam tagasi minna ei tahaks.

Nii et kui huvi on, siis uurige teemat, käige ära koduõppe suvepäevadel, suhelge inimestega, kes juba teevad koduõpet, arutage asja pere seltsis ning rääkige oma laste klassijuhatajatega (kui lapsed juba käivad koolis).

Klassijuhatajatega tasub muidugi rääkida siis, kui teil on otsus juba tehtud, sest üldiselt tavakoolides väga palju koduõppest ei teata ja seda kiputakse seostama pigem tervise- või käitumisprobleemide laste lahendusega. Nii et suure tõenäosusega olete siis teie see, kes oma laste õpetajat koduõppe teemadel harima peab.

Ja kui te jääte koduõppele, siis võtke asja rahuga. Algus kulub sisseelamisele nii teil endal kui ka lastel. Mitmed erinevad allikad ütlevad, et esimene aasta on kohanemise ja oma rütmi leidmise aasta. Ja minu kogemus kinnitab seda - siiamaani me jätkuvalt muudame oma süsteemi ja põhimõtteid ning järjest mõnusamaks meie kodukool muutub.

Kas on plaanis laps kunagi ka kooli saata, kui pikalt oled planeerinud koduõpet jätkata?

Mida rohkem me koduõpet teeme, seda vähem ma tahan lapsi tagasi kooli saata. Koduõpet alustades kindlat ajalist plaani ei olnud. Kõigepealt tahtsime aru saada, mida see endast üldse kujutab ja mis viisil meie igapäevaelu mõjutab.

Nüüdseks on selge, et koduõpe on meie pere igapäevaelu väga positiivses suunas mõjutanud ja sellest enam loobuda ei soovi. Nii et kui ma praegu ausalt vastan, siis soovin ma koduõpet teha nii kaua kui vähegi võimalik. Seaduste järgi tohib koduõpet teha kuni põhikooli ehk üheksanda klassi, lõpuni ja hetkel on põhimõtteline plaan nii kaua ka lapsi kodus õpetada. Eks elu näitab, kas see õnnestub.

Millist suhtumist oled oma otsusesse kohanud?

Esimene reaktsioon on üldjuhul üllatus ja automaatne küsimus «Miks?». Ma olen hakanud sellele vastama küsimusega: «Aga miks kool?». Selle peale ei osata enamasti midagi vastata, kui siis sõnaga «sotsialiseerumine». Siinjuures tuleb vist ära mainida, et koduõpe ei tähenda ainult nelja seina vahel isolatsioonis viibimist ja koduõppelapsed on vägagi sotsialiseerumisvõimelised.

Kui keegi ka midagi negatiivset on arvanud, siis otse ei ole juletud või tahetud mulle seda välja ütlema tulla. Laste käest ikka uuritakse, et kas nad on rahul ja kas neile tõesti meeldib kodus õppida.

Üldiselt ma väga suure häälega võõrastes seltskondades ei kuuluta meie koduõppe teemat (st siiamaani ei ole kuulutanud). Aga mõnikord olen mina saanud üllatuse osaliseks, kui teemast juttu tehes on inimesed asjast väga siiralt huvitatud olnud ning positiivselt suhtunud. Paar inimest on teatanud, et see oleks ka neile sobiv ja hea variant. Mis neist saanud on, seda ma hetkel ei teagi, kuigi huvitav oleks teada saada küll.

***

Katri peab ka blogi: http://koduoppur.blogspot.com/

Lisainfot koduõppe kohta leiab MTÜ Eesti Koduõppe Keskuse lehelt: http://koduope.ee/

Koduõppe määrus: https://www.riigiteataja.ee/akt/13349120
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles