Lugeja kirjutab: tumekollased triibud ehk ämm on kõiges süüdi!

Foto: SCANPIX

Lugeja Kaidi meenutas oma pulmadega seoses seda, mis juhtus üsnagi viimasel hetkel tema kleidiga. Õppetund, millest võib kasu olla ka igapäevaelus. Kuid vähemalt saab Kaidi loo puhul öelda - lõpp hea, kõik hea!

Enne pulmi rääkisime tihti mehega, et tahame suuri pulmi. Miks? Ei teagi. Ilmselt pidasime seda nii pühalikuks ja elu üheks positiivsemaks pöördepunktiks, et ka kõik meie armastatud tuttavad-sugulased-sõbrad saaksid meiega seda päeva jagada.

Kuna me oleme mõlemad maal kasvanud ning elame praegugu ühe suure linna lähedal oma talus, siis kindel idee oli, et sellest peab tulema korralik simman ja tõeline talupojapulm, koos oma traditsioonidega. Pulmade planeerimine algas täpselt aasta varem.

Tagantjärele kõige naljakam seik oli minu kleidiga. Registreerimisele otsustasime siiski minna tänapäeselt - mees ülikonnas ja mina uhkes pulmakleidis. See on ju iga väikese plikatirtsu unistus kõndida uhkes vahukoorekarva maani ulatuvas kleidis oma õnnega käsikäes «altari ette».

Kleit valitud, sobis. Peavaluks kujunes aga hoopis meie teine kostüüm - linastest riietest komplekt rahvuslike ornamentidega. Kuna lõpetasin ka samal aastal kõrgkooli, siis kasutasin oma linast kleiti paar kuud varem ka lõpuaktusel.

Nädal enne pulmi otsustasin meie komplekti korda teha, ära triikida ja valmis pakkida. Mehe pükste ja särgiga ei olnud probleemi, äsja õmbleja juurest tulnud ja ideaalsed. Triigitud, paras, korras.

Enda kleidil nägin imeväikest õrna rohelist triipu, mis oli lõpuaktusel tekkinud ilmselt lilli süles hoides. Muidugi oli mul vaja see kleit ära pesta, sest ilmtingimata oleks kõik 80 inimest näinud 2 millimeetri pikkust imeõrna triipu ja ma oleks häbist maa alla vajunud, eks.

Kleiti pesin käsitsi, kuna villane rahvuslik vöö, mille õmbleja oli õmbleja oskuslikult lillekeseks põiminud, oleks ilmselt masinas valgele kleidile värvi andnud. 

Kuna oli suvine aeg, riputasin kleidi välja nöörile. Tundus, et sai selle plekiga ühele poole. Ühelt poolt vaadates nagu oli, teiselt poolt nagu ei olnud. Ei andnud süda rahu, ikka pidin uuesti pesema hakkama.

Läksin siis oma kleidiga oma tulevase ämma juurde plekieemaldit nõudma. Tema lahkesti jagas. Mina siis valasin plekile, pesin uuesti käte vahel ära ja kuivama.

Kleiti nööri pealt võttes pidin ära minestama. Kleit oli TUMEKOLLASEID JOONI TÄIS. Kõik oli rikutud. Kogu kleit oli nässus ja mina olin näost valge. See oli nüüd hetk, kus pulmadeni oli jäänud ei rohkem ega vähem kui 3 päeva.

Oma teadmatuses olin ma valanud kuivale riidele plekieemaldit, mida mitte kunagi teha ei tohi. Samuti oli see plekieemaldi ilmselt reageerima hakanud esimesel pesukorral kasutatud vahendiga, mis töenäoliselt ei tulnud käsipesus korralikult välja. Aga kes oli süüdi - ikka ämm.

Muidugi ämm oli süüdi, ämmad on alati süüdi. Hüsteeriliselt nuttes istusin oma kleidiga köögilaua taga, kuni mu tulevane kaasa koju saabus ja pidi ukse peal ära minestama, esmalt sellepärast, mis vaatepilt avanes sisse astudes ja teisalt, kui ta kleiti nägi.

Ei muud kui kihutasime keemilisse puhastusse oma kleidiga, kus administraator naeris ainult ja ütles, et ei sellest kleidist enam asja saa. No tänks, see oli traagika ja pakkus temale nalja. Ma olin nõus ükskõik kui palju pesu eest maksma, peaasi, et asi korda saaks.

Järgmisel päeval siis helistati, et ei, need plekid ikka ei tule ära. Mina palusin uuesti pesta ja õhtul sain rõõmuteate. Puhas. Võib järele minna. Tegelikult kleiti ikka särav lumivalgeks enam ei saanudki, aga jubedad plekid olid ka kadunud.

Lõpuks kiiruga õmbleja juurde, kes rahvusvöö uuesti peale õmbles, sest see oli keemilises ära võetud. Lõpuks sain oma kleidi päev enne pulmi kätte. Ämmaga siiamaani naerame tagantjärele ja minu teada ei ole ämma kapis enam ühtegi plekieemaldit.

Pulmad peetud, õnnelikus abielus!