Naine24 üleskutsele kirjutada pulmade korraldamisest ja pulmaäpardustest laekus ka kirju erinevatest naljakatest juhtumistest, millest kaks põnevamat toome siinkohal teieni.
Lugejad kirjutavad: naljakad juhtumised pulmas
20. jaanuar 2012, 18:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karmen meenutas oma venna kiriklikku laulatust ja venna väikest vimkat, mis siiani naeratuse suule toob.
Minu vend abiellus 2007. aasta juulis. Kuna ta on ikka omamoodi naljahammas, siis ta kirjutas valgendajaga oma kingataldade alla «HELP ME!». Tegemist oli tal kirikliku pulmaga, kus teenistuse läbiviijaks oli suhteliselt kuri kirikuõpetaja.
Nii kui noorpaar põlvitas ja venna kingade alt ilmus külalistele «HELP ME!», hakkasid kõik naerma. See oli väga koomiline hetk. Kirikuõpetaja ei saanud mitte midagi aru ja läks ähmi täis. Vend veel palus mõttes jumalat, et kirikuõpetaja ei läheks tema selja taha vaatama, et mis värk on. Aga õnneks seda ei juhtunud. Nüüdseks tuletamegi venna pulma meelde just selle «HELP ME»-ga.
Kristi meenutas aga oma elu esimest pulma, kus sai 7-aastaselt käidud ning kus tema endaga midagi erakordset juhtus...
Sellest on küll möödas palju-palju aastaid, aga siiani eredalt meeles. Aasta oli siis 1996 ja olin toona 7-aastane plikatirts. Tegemist oli mu ristiisa pulmaga, kus sai oldud ka lilleneiu.
Pärast tseremooniat kirikus mindi pidu pidama. Lapsed ju teadupoolest jooksevad kogu aeg ringi vahetpidamata ja peatuvad ainult selleks, et siis veidi hinge tõmmata ja miskit janukustutuseks juua. Nii ka mina.
Kui oli juba piisavalt ringi mütatud teistega, peatusin tädi juures ja palusin, et ta annaks mulle klaasi mahlaga. Nii ta ka tegi, ainult et minu mahlaklaasi asemel andis ta mulle kogemata iseenda mahlaklaasi.
Poleks ju midagi hullu olnud, kui selles oleks ka ainult mahl olnud, kuid seal oli hoopis viinakokteil. Kuna aga klaasid olid kõrvuti ja värvus ka enam-vähem sama, siis inimliku eksitusena ajas ta need klaasid segamini.
Jõin kenasti klaasi tühjaks, maitsel muidugi vahet ei teinud eriti (veidi mõrkjam oli). Terve õhtu otsa oli energiat rohkem kui tavaliselt ning ma ei tahtnud isegi koju minna, kuigi isa lubas mulle 10 liitrit jäätist osta.
Nii ma siis olin seal terve öö otsa üleval, und ei olnud. Kui aga järgmise päeva hommikul kella 8 ajal vanavanemate juurde jõudsin, olin rampväsinud. Pärast ema ja isa äratamist aga oli esimeseks fraasiks minu suust: «Andke mulle keegi Värskat!»
Vanemad said naerukrambid sel hetkel, sest nemad juba teadsid juhtunud eksitusest ja imestasid, kuidas oskab 7-aastane plika Värskat küsida pärast alkoholiga kokkupuutumist. Samal päeval käisime veel pulma järelpeolt läbi ja tervele seltskonnale pakkus nalja ja naeru see, mis juhtunud oli.
Siiani meenutades nalja kui palju..:)