Lugeja Kerli kirjutas meile oma kolme aasta tagusest pulmapäevast, mis sai kiirustades paika pandud raseduse ajal ning kus registreerimisel oli vaid üks ainus tunnistaja. Ka tagantjärele tunneb ta, et kui oleks võimalik kõik uuesti teha, ei teeks ta midagi teisiti.
Minu tulevane abikaasa oli kohe meie tutvumise alguses kindel, et olen tema jaoks See Õige ning ta otsustas oodata, kuni see ka mulle selgeks saab, et oleme just teineteisele loodud.
Ma ei uskunud, et me üldse kauaks kokku jääme, sest tutvusime interneti kaudu ja kuuldavasti pole sealt saadud tutvused väga pika kestvusajaga. Ometi läks meiega teisiti.
Kui olime poolteist aastat elanud nii, et mina töötasin, elasin nädala sees 100 kilomeetri kaugusel oma kallimast ja me veetsime vaid nädalavahetused koos, siis läksid ka tööasjad nii, et ma pidin valim,a kas jään või lahkun.
Lomulikult valisin ma mineku, et saaks lõpuks ometi igapäevaselt oma kallimaga koos elama hakata. Meie maailmavaated ja arusaamad elust klappisid kohe algusest ja tundsin end nagu vana sõbra seltsis, nagu me oleks tuttavad sünnist saadik.
Aasta hiljem selgus, et olin jäänud lapseootele ja see tõi mind taevast maa peale, teadsin, et meie elu hakkab võtma tõsisemat suunda ja kuigi oli selja taga ka raskeid aegu, olime me siiski koos õnnelikud ja juba mõnda aega koos siin elus ühiselt sammunud.
Pea kolm aastat pärast meie tutvumist tegin sõbrapäeval oma kallimale kingiks hõbesõrmuse, mille juurde mainisin, et olgu see siis meie kihluse märgiks. Ta oli nii heldinud, et lõpuks olen mina ka nõus teda oma elus Selleks Õigeks pidama!
Siis algasid meil kiired ajad, kuna lapse sünnitähtajaks oli pandud 3 neljapäeva järjest, siis tekkis soov, et meie armastuse vili sünniks seaduslikku abiellu, et saaksime kõik ühe nime peale.
Käisime perekonnaseisuametis asja uurimas, selgus, et lapseootus on kiirendav asjaolu ja meile pakuti välja kuupäev kohe järgmise nädala neljapäevaks.
Kuupäeva valides ei olnud sellel meie kummagi jaoks mingit eritähendust, alles hiljem selgus, et see on ka minu vanaisa surmakuupäev… Aga kuupäeva määrates me kohe küll selle peale ei tulnud.
Olin lapseootuse lõpusirgel ja tekkis kohe mure, kust saab sõrmused, kust pruudikimbu, mida endale selga panna??? Aga ühes olime me kindlad - et me abiellume vaid kahekesi, see päev on meile, ei mingit suurt pidu…
Vaimusilmas olime me kunagi sellele mõelnud, aga see kõik tuli nii äkki. Kuna ilm oli selline lörtsine, siis otsustasin mustade pükste ja valge kootud kampsuni kasuks, mees pani selga oma parima musta ülikonna, pruudikimp sai valgetest roosidest, sõrmustel juhtus olema kohalikus kaubamajas just ale.
Saatus pöördus selles suunas, et üks mu kallis sõbranna oli just kaugelt maalt tagasi Eestisse tulnud ja tahtis meile just pulmapäeval külla tulla, nii et temast sai meie pulmaautojuht ja ainus tunnistaja.
Tseremoonia oli nii ilus, ametnik põimis meie senise ühise elu nii kaunisse kõnesse, et see ajas mulgi pisara silmanurka… see hetk jääb ikka eluks ajaks meelde!
Kuid me ei jätnud oma lähedasi sellest päevast päris eemale, võtsime kaasa soolased ja magusad tordid ja käisime läbi nii mehe kui ka mu enda vanemate juurest, et nendega ka meie tähtsat päeva tähistada.
Nad olid üllatunud, kuid pole kunagi meile pahaks pannud, et neid päris tseremooniale ei kutsunud, ainult mõned sõbrannad on siiani pahased. Mina tunnen, et kui oleks võimalus teha miskit sellel päeva teisiti või uuesti, siis ei muudaks ma midagi.
Kahju on ainult sellest, et meil oli tol korral olemas videokaamera ja meie ainus tunnistaja oleks saanud meie abielu sõlmimise linti võtta, kuid kahjuks on see tagantjärele tarkus. Õnneks on meil fotograafi tehtud pildid ja need on abiks meie ühise elu kõige ilusama päeva meenutamisel, mida saab nüüd teha koos oma abikaasa ja pea 3 aastase tütrega.