Naine24 üleskutsele kirjutada pulmade korraldamisest ja pulmaäpardustest laekusid ka mõned kirjad üllatuspulmapidudest. Toome neist kaks teieni.
Lugejad kirjutavad: üllatuspulmapidu
19. jaanuar 2012, 18:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lugeja Aira kirjutas:
Otsustasime mehega abielluda siis, kui 10 aastat sai koos elatud.
Kuna ostsime auto mõni päev enne registreerimist, siis puudus meil ressurss suuremaks peoks.
Abikaasa arvas, et teeme siis peo kunagi hiljem....
Mina aga kohe ei saanud seda seda nii jätta. Kui õigel päeval pidu ei saa, siis pole õiget abiellumise tunnet. Otsustasin teha mehele üllatuspulmapeo. Andsin sõpradele kutsed isiklikult kätte ja lugesin saladuslikkuse sõnad pääle :)
Registreerimisel olid meie 3 tütart ja vanemad. Enne leppisime mehega kokku, et läheme tema ema juurde istuma....
Mul pea nii hullusti valutas.... pinge oli nii suur ja ma polnud varem pidanud midagi mehe eest varjama.
Ämmaga oli meil eelmisel õhtul valmis hakitud kartulisalat ja ettevalmistused olid kõik tehtud.
Enne pittu minekut helistasin sõpradele ette ja hoiatasin, et hakkame tulema...
Sõbrad olid ennast peitnud maja taha ja autod olid ka peidetud. Külalised olid taiplikud ja filmisid
mu mehe nägu, kui ta maja taha tulles nägi kõiki oma sõpru… Superlahe oli!
Meid oli kokku 30 inimest, eelarve 1000 krooni...
Kui väga tahta, siis saab kõike :)
Lugeja Erika kirjutas:
Kui otsustasime mehega abielluda, siis tahtsime, et see saladuseks jääb, kuid oh seda väikelinna elu. Olin öelnud seda ainult oma õele, tema aga organiseeris mulle sellise pulmapeo, et isegi imestasin.
Registreerimise hommikul võtsime oma korterist kõik asjad kaasa, et sõbranna juures end valmis sättida. Sõbratar pidi mulle tegema soengu, tema elas linna keskel, sealt oli hea lähedal perekonnaseisuametisse minna.
Tellisime takso ning sõites äärelinnast sõbranna poole istus mees ees ja mina kompsudega tagaistmel. Eneselegi aru andmata panin käekoti taha akna alla. Ja oh häda, unustasingi käekoti autosse. Avastasin pisut hiljem, et käekotti polegi.
Mees ja sõbranna mees läksid taksot otsima, sest käekotis olid mul sõrmused, passid, lennupiletd ja raha. Pidime pärast laulatust kohe Tallinna sõitma ja sealt Musta mere äärde pulmareisile. Appi .... mu pulmad jäävad ära, karjusin!
Nutsin silmad punaseks ja mõtlesin, et elu on läbi. Aga mehed õnneks leidsid takso, kuid taksojuhti sees polnud. Ootasid väheke aega ja siis ta tuligi, oli lõunal käinud.
Nad said mu varanduse kätte. Mul oli väga hea meel. Kui me perekonnaseisuametisse jõudsime, oli suur üllatus näha seal nii palju sõpru ja tuttavaid - pidime ju salaja registreerima.
Kõik laabus hästi, saime palju kingitusi ja sõitsime Tallinna lennujaama. Õnneks pulmareisil läks kõik hästi ja see lugu on tänini meeles.