Lugeja Kadri kirjutas meile humoorika loo oma 2008. aastal toimunud pulmadest, kus juhtus igasugu asju - küll läks sukapael kaduma, küll sai kirikus vale laul valitud ning pulmatort oli… «heliefektidega»..
Lugeja kirjutab: kadunud sukapael ja heliefektidega pulmatort
18. jaanuar 2012, 17:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimene seik
Kuigi pulmapäeva ajakava oli tehtud suure varuga, läks juuksuris ja meigi tegemisega ikkagi nii palju kauem, et kiireks läks. Seega jooksime koos pruutneitsiga sõna otseses mõttes pika loori lehvides ja liiklust seisma pannes salongist välja, lähedal elava sõbranna juurde, kus ootas mind mu kleit ja kuhu limu mulle järgi pidi tulema.
Palusime limul 15 minutit hiljem saabuda ja sõbrannad aitasid mind kihku-kähku riidesse. See nägi välja nagu vormeli boksipeatus, meeskond ümber ja igaüks sahmib oma rida. Õudne tormamine oli. Lõpuks topiti autosse ähmis pruut koos vihmavarju, lehviku ja kohvriga.
Sõitsin siis limuga pildistamisele Kadriorgu, kus ootasid mu saabumist tulevane abikaasa, fotograaf ja videomees. Mingi osa pilte klõpsitud, küsis fotograaf, kas mul sukapael ka on, et teeme mõned kelmikad pildid. Ja siis ma ehmatasin end kaameks, et sukapael on küll, aga KUS see on, ei tea!
Ilupiltide seas on siis sari väga mõtliku näoga pruudist, kes pingsalt tuletab meelde, kuhu sukapael sai, ja mobiiliga rääkivast peigmehest, kes üritas pruutneitsilt teada saada, kus võiks pruudi sukapael olla. Lootus oli, et ehk on kohvris.
Kui sõitsime Kadriorust Piritale, tuustisin kohvri sisu sõna otseses mõttes mööda limu salongi laiali, sest ega sukapael pole just maailma suurim asi ja endast väljas pruut pole kah kõige rahulikum ja põhjalikum otsija. Asjad lendasid üksteise järel siuh! ja sauh! kohvrist välja nagu mõnes multikas.
Lõpuks kiljatasin nii võidukalt: «Käes!», et isegi limujuht hakkas kõva häälega naerma. Sellega oli esimene paanikahetk möödas ja kriis lahendatud. Sukapaela pildid jäid siiski tegemata, sest pärast unustasime need ära.
Teine seik
Veel mõned suuremad ja väiksemad ärevad hetked möödas, seisime peigmehega õndsa näoga altari ees ja laulatus oli täies hoos. Jõudis järg esimese lauluni. Kirikuõpetaja ulatas meile ka laululehe ja ma jäin põnevusega ootama, sest polnud enne ühtegi laulatuse laulu oma elus kuulnud ja oma laulatusele valisime laulu välja ainult sõnade järgi.
Hakkas siis kirikõpetaja laulma, ma tegin ka rõõmsalt suu lahti ja ... täiesti erinevad sõnad tulevad kuuldavale. Pärast esimest lauldud rida võtsin omale mõttepausi. Jõudsin järeldusele, et see ei ole võimalik, et õpetaja laulab vale laulu, ja otsisin uuesti hoolega järge. No ei leia!
Mingi aja pärast sosistasin mehele, et kuule, õpetaja laulab valet laulu. Mees ei uskunud. Andsin laululehe talle pihku, et ole hea ja näita, kus on järg. Mees otsis ja otsis ja viimaks sosistas mulle vastu, et on jah mingi teine laul ja kehitas stoilise rahuga õlgu.
Mina mõtlesin, et huvitav, mida nüüd külalised mõtlevad või teevad. Täielik paanika jälle! Peaks neile kuidagi märku andma, aga väga avalikult ka ei saa teha, jääb filmile. Keerasin siis veidi pead ja sosistasin peiupoisile (kellel polnud laululehte, sest hoidis sõrmusepatja ega saanud üldse aru, et midagi valesti on), et kuule, vale laul on. Tema vaatas mind sügavas mõistmatuses ja naelutas siis uuesti süvenenud pilgu altari suunas.
Aga mul oli kohe süda rahul, et kedagigi sain asjast teavitada, mis sest, et sellest mingit tolku ei olnud. No pruutidel käib mõtlemine kuidagi teistpidi tavainimestest. Pärast kuulsin, et külalised polnud millestki aru saanud, kirikus kajas ja keegi väga valjult ei laulnud, seega arvasid kõik, et nad ei leia lihtsalt järge. Aga siis hakkasin mina sahmima ja keegi ei saanud aru, mis mul viga on.
Kolmas seik
Kell oli südaöö paiku ja aeg tort välja tuua. Pulmaisa küsis meilt, kas me tordile vulkaane ka tahame. Tellitud meil neid polnud, aga kui pakutakse, miks ka mitte. Läksid siis mõned minutid mööda, saal tehti pimedaks ja sealt siis tuligi meie uhke neljakorruseline tort küünlasäras.
Kolm sekundit hiljem hakkas üürgama tuletõrjealarm. Kuna meie peopaik oli ajalooline väärtuslik puitehitis (Haapsalu Kuursaal), oli sellel eriti tundlik tuletõrjealarm, mis pasundas nii ruumis sees kui väljaspool maja.
Nii et mitme ümberkaudse tänava elanikud said teada, et meile pulmatorti serveeriti. Selleks ajaks oli nii mitmegi peokülalise taju pärssinud tarbitud alkohoolsed joogid ja järgmine päev räägiti meile meie ägedast «heliefektidega tordist». Nagu hiljem selgus, arvasid nii mitmedki, et see alarm pidigi tordi juurde käima - rahva tähelepanu tõmbamiseks või nii.