Lugeja Teele kirjutas meile oma poolteist aastat tagasi toimunud pulmadest, mida sai lausa 9 kuud planeeritud, kuid mis ometi ilma väikeste äpardusteta ei möödunud.
Lugeja kirjutab: katkine kleidilukk ja higipiisad
18. jaanuar 2012, 16:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui see päev kätte jõudis, siis hommik tundus üsna rahulik, sai maniküür tehtud ja mees viis mind juuksurisse... Soeng peas, mees juba helistab, et kaua läheb, fotograaf juba küsis, et kaua võib, et me ei jõua muidu pildistatud.
Kuna ma koju enam ei jõudnud, siis tõi ta mu kleidi ja muud vajalikud aksessuaarid sinna... Panin kleidi selga ja juuksuritädi hakkas lukku kinni tõmbama ning tõmbas lukutõmmitsa üle... Vaatas mulle läbi peegli otsa, mõlemal silmad suured ja suu imestusest ikka päris pärani...
Ruttu kleit seljast ja mõtlema, mis saab. Enne oli just helistanud üks sõbranna, kes tahtis mind enne registreerimisele minemist näha (kes muide oli seitsmendat kuud rase kaksikutega) ja nüüdseks jõudis ta kohale, saatis siis oma tütre koju niidi ja nõela järele ning õmbles mulle kleidi põhimõtteliselt selga... Terve päeva ei julgenud korralikult kõhtu lõdvaks lasta, sest äkki kleit lihtsalt kukub seljast!
Nagu sellest vähe oleks olnud, see päev oli ikka väga palav ning Raekoja teine korrus oli siis muidugi veel palavam, abikaasa higistas nii meeletult, et higi lausa voolas mööda nägu alla, taskus oli tal aga ainult üks salvrätik, mis paari pühkimise järel läbimärg oli.
Ise muidugi mõtlesime, et kas tõesti kiiremini ei saaks, sest see palavus oli suhteliselt talumatu.. Ja too paaripanija muudkui jutustas ja jutustas, sai juba «jah»-sõnagi lausutud, aga sõrmuseid sõrme polnud veel pannud ega me ei teadnud ka, kuidas asjad käivad, sest kumbki meist polnud veel üheski pulmas käinud...
Mina siis vaikselt võtsin laualt meie sõrmustekarbi ja sosistasin mehele, et huvitav, millal need tuleb panna ja tükk aega hoidsin neid ning lõpuks sai need sõrmused ka sõrme… Ise pärast tundsin piinlikust, et kena tola, ei suutnud siis ära oodata ja mõtlesin juba õudusega video peale, et pean seda momenti veel mitmeid kordi üle vaatama. Aga kui video kätte saime, siis oli meie tore videomees selle õnneks just välja jätnud.
Kui abielu kinnitamiseks allkirju anda oli vaja, siis mehe allkiri lõppes higipiisaga, mitte punktiga.
Sellised olid siis meie pulmaäpardused, nüüdseks saab tõesti ainult naeruga neid meenutada, kuid eks tollel päeval ikka tahtsime, et kõik oleks ideaalne :)