Murelik vanaema esitas Naine24 «Küsi nõu» rubriigis perekeskuse Sina ja Mina nõustajatele küsimuse, kas aasta ja kümne kuu vanust last võib nurka panna, kui ta ei täida vanemate nõudmisi.
Lugeja küsib: kas väikelast võib karistuseks nurka panna?
18. jaanuar 2012, 15:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Laps iseenesest ei ole jonnija tüüpi, ta on heatahtlik laps ja kardan, et range kasvatuse korral hakkab ta ootama pigem teiste korraldusi ja ei julge ise initsiatiivi näidata, muutub kartlikuks jne,» kirjeldas ta.
Pereterapeudi ja koolitaja Meelike Saarna sõnul ei tohi inimese eneseväärikust alandada ja karistamine on kindlasti selline tegevus, mis kahjustab eneneväärtustunnet.
Meelike Saarna selgitas:
Kuni kolmeaastasele lapsele näidatakse kehtivaid piire kõige enam keskkonna kohandamise kaudu, see tähendab, et lapse käeulatusest pannakse ära asjad, mida ta ei tohiks puutuda – näiteks kergestipurunevad ja ohtlikud asjad –, asemele pannakse aga lapse jaoks huvitav kraam: vanad ajakirjad, mänguasjad.
See hoiab ära olukorra, kus nii vanem kui ka laps on häiritud seetõttu, et üks peab pidevalt keelama, teine aga pidevalt kogema vanema pahameelt. Laps ei tee pahandust, nagu vanemad tihti arvad – laps uurib maailma, see on tema arenguks hädavajalik tegevus ja seda tuleb soodustada, mitte takistada.
Oluline on ka märgata, et kui laps «jonnib» – nii ütlevad vanemad lapse nutu kohta –, siis sel moel seisab ta oma vajaduste eest.
Lapsevanemal on vajalik õppida lugema sõnumeid, mida laps oma käitumise kaudu edastab. Laps ei oska öelda: «Issi-emme, palun võtke tempo aeglasemaks, mulle ei sobi selline kiirustamine». Oma sõnumi annab ta teisel moel: aeglustab ise tempot, paneb näiteks väga aeglaselt riidesse.
Loomulikult on olukordi, mil ka väike laps võib käituda vanemale täiesti vastuvõetamatul moel. Oluline on anda lapsele selge sõnum selle kohta, mis täpselt emale või isale ei meeldinud.
Näiteks: «Oi-oi, su käed on moosised ja minul on valge seelik seljas. Mulle ei meeldi, et mu seelik mustaks saab – lähme kohe ja peseme käed puhtaks.»
Lapsel on kergem aru saada, miks teda keelatakse, kui vanem seda selgitab ning räägib ka mittesoovitava käitumise võimalikust mõjust.
Seega mitte: «Ära tiri koera sabast!», vaid: «Kui sa koera sabast tirid, siis võib ta sind hammustada ja mulle küll ei meeldiks, kui sa haiget saad.». Ka selge «ei» ütlemine on vahel hädavajalik, kuid piire väikelapsele tuleb panna kannatlikult, lapsest hoolides ja last mõistes.
Kui vanem kasutab lapsega suhtlemisel jõudu, selle asemel, et teda kuulata, temaga kokkuleppeid sõlmida, temast aru saada, siis nopib laps üles sõnumi, et ta ei ole tähtis, temast ei olene midagi, ta ei ole väärtuslik, ta ei ole armastust ega usaldust väärt.
Milline täiskasvanu temast kasvab? Pakun, et selline, kes ei oska lugu pidada ei endast ega teistest ning jõuring kordub taas ja taas.
Võrratult parem on lapsel kasvada üles hoolimise ja armastamise toel, sest ka piire saab ja peabki panema armastades – sel viisil pandud piirid räägivad lapsele, et ta on väärtuslik, ning selle kaudu õpib ta hoolima teisest, usaldama ennast ning teisi.
Väikeste laste emad on tihti ülekoormatud, aga inimlikel energiavarudel on piirid. Kui lapsevanema enda vajadused on paremini kaetud, suudab ta olla ka sallivam, hoolivam ja rõõmsameelsem vanem.
Inimese käitumine on vajaduspõhine, on väga tähtis õppida mõtlema selles võtmes. Kui me last karistame, siis laps kuuletub hirmust – aga vajadus iseenesest ei kao ju kuskile. Hirm vähendab usaldust, armastus ilma usalduseta pole võimalik. Nii et karistus ei ole mitte ühestki vaatenurgast hea lahendus.