Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Persoon

:

Doktor Kai Uus võistleb iga päev maailma parimatega

Kai Uus on ainus eestlane, kes jõudnud Inglismaa maineka Manchesteri Ülikooli õppejõu eluaegsele ametikohale ja kelle uurimistööd imikute kuulmislangusest võistlevad maailma tippteadlaste omadega.

Tüüpiline ettekujutus teadlasest, kelle päevad mööduvad ülikooli seinte vahel tudengeid õpetades ja teadustööd tehes, kipub olema selline, et tegu on eluvõõrusele kalduva, paksude prillipõhjadega erakuga. Inglismaalt mõneks päevaks Tallinna vanematele külla sõitnud Kai Uus (44) saabub aga Arteriga kohtumisele moodsates nöörsaabastes ja teksades, mõjudes pigem üdini noorusliku ja atraktiivselt moodsa naisena kui nohik-teadlasena.

Kõrvallaudades pööravad inimesed pead, kui ta heleda naeru saatel ja aktiivset kehakeelt kasutades asju seletab – nii avatult rõõmsameelne ja eluenergiast pakatav inimene mõjub ebaeestlaslikult.

Kai Uusi teaduskarjäär Inglismaal on olnud tema endagi meelest üllatavalt edukas. Ta rõhutab kokkujuhtumist õigete inimestega, nende jäägitut toetust – ja ka iseenda sirgjoonelist tublidust.

Tegelikult ei tahtnud Kai pärast Tallinna 7. keskkooli lõpetamist üldse arstiks saada, ihkas hoopis näitlejaks. Tema vanemad töötasid televisioonis: ema Mai Uus oli  režissöör, kes tegi koos legendaarse Valdo Pandiga saadet «Täna 25 aastat tagasi», isa Ants Uus tegutses teleoperaatorina. Väikese Kai esimene roll oli kanda vanemate tehtud 70ndate televiktoriinides vastuselipikuid Hardi Tiiduse ja teiste tarkade žüriiliikmete lauale.

Elu siht – näitlejaks!

Paraku polnud aastal, mil tema keskkooli lõpetas, lavakunstikateedrisse vastuvõttu. «Kuna olin koolis olnud hea õpilane, läksin Tartusse ja sain sisse arstiteaduskonda,» meenutab asjaosaline, kes järgmise kevade hakul seisis taas lavakunstikateedri ukse taga.

Õppejõud Kalju Komissarov oli tõsiselt imestunud, sest polnud näinud noort inimest, kes soovib teatrikooli nimel jätta pooleli õpingud Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. «Lühidalt öeldes – ma ei saanud sisse,» naerab Kai Uus kõlavalt. «Kui äraütlemisest teada sain, kõndisin sihitult mööda Tartut ja tundsin, et kõik on läbi.»

Aga elus tuleb tihti ette, et alguses kõige mustem ja lootusetum asi osutub hiljem parimaks, mis üldse juhtuda võis. Kai Uusi elukäiku vaadates võib igatahes öelda, et see peab paika. Pärast arstiteaduskonna lõpetamist lastearstina spetsialiseerus ta vastsündinute audioloogiale (teadus kuulmisest ja tasakaalust) ning hakkas taotlema toetusi, et ennast sel alal maailmas täiendada.

Nagu välk selgest taevast saabus noorele arstile ühingust Wellcome Trust vägagi prestiižne stipendium, mille abil plaanis Kai Uus omandada magistrikraadi audioloogia alal maailma 40 parima ülikooli hulka arvatud Manchesteri Ülikoolis Inglismaal.

Magistriõpe kasvas aga üle doktoriõppeks ja nüüd juhatab naine juba ise Manchesteris tervet audioloogia magistrikursust.

«Mu esinemisvajadus on rahuldatud sellega, et olen õppejõud, kel auditooriumiks tudengid, ja näitlejaanne, mis ikka veel minus pulbitseb, on saanud suurepärase rakenduse arsti, õppejõu ja teadlasena,» mainib Kai Uus.

Ta peab oma karjääri maailmamainega ülikoolis suureks vedamiseks. «Tublisid on ju nii palju. Inimesed mu ümber on mind alati julgustanud, toetanud ja aidanud. Nii kaua kui mäletan, on mind ümbritsenud meeldivad kolleegid, sõbrad, lähedased…»

Kai Uusi stipendium sai läbi aastal 2000 ja siis plaanis ta Eestisse tagasi tulla. Inglismaal alustati aga samal ajal üleriigilist vastsündinute kuulmisskriiningut ja kuna eestlanna doktoritöö oli teemaga tihedalt seotud, kutsuti teda uuringut läbi viima. «See oli nii põnev väljakutse! Pean väga lugu teadlastest, kes selle ettepaneku tegid. Mõtlesin, et mis siis ikka, jään veel paariks aastaks,» räägib Kai.

Sel kuul hakkas tal jooksma neljateistkümnes aasta Inglismaal. Naise muretule ja lõbusale olekule vaatamata pole need aastad olnud suur lust ja lillepidu.

«Õppejõu kohale ülikoolis on väga kõva rebimine. Teadustöö on põnev, aga raske, sest võistled mitte ainult kolleegiga kõrvalkontorist, vaid maailma tippudega. Kui tahad uuringutele rahastust saada, pead arvestama, et kõik tahavad.

Jah, see inspireerib väga, aga on ka väga karm,» avab Kai Uus taustu. «Tean, mis tunne on, kui su teadustööd rahaliselt ei toetata. Töötasin kuude kaupa ühe uuringu kallal, et toetust saada, panin selle sisse kogu oma hinge. Raha, et asjaga edasi tegeleda, aga ei saanud.

Olin nii kurb, et kõndisin mööda Manchesteri tänavaid ja nutsin lohutamatult. Pargipingil istus üks kodutu mees, kes ütles mu pisaraid nähes: «C’mon, love, it can’t be that bad!» («Ole nüüd ikka, kullake, see ei saa ju olla ometi nii hull!») Olukorra absurdsust tajudes hakkasin naerma, sest nii dramaatiline see kõik ju tõesti pole.»

Sündinud õpetaja

Kõikidest väljakutsetest enim naudib Kai Uus õppejõuametit. «Mu vanaema oli tõeline maakooli õpetaja ja ka minus on alati õpetajapisik pesitsenud. See on kõige lõbusam, huvitavam, lahedam töö, mida võib välja mõelda!» kinnitab Kai Uus.

«Kahjuks on tänapäeva akadeemilises elus seda isegi natuke uncool välja öelda, sest õpetamine pole reeglina popp. Mulle meeldib, et õpetamine on muutunud ebatraditsiooniliseks. Vanamoodsat stiili, et seisad klassi ees ja jutlustad, enam ei ole. Kogu õpetus on interaktiivne ja mu tudengid on hästi lahedad.»

Manchesteri Ülikooli on pärast Kai Uusi sinna maandumist õppima sattunud ka eesti tudengeid. Järgneb pikk kiitus eesti tudengite aadressil. «Eesti tudeng on iseseisev ja mõistlik, vastutab rohkem oma elu eest. Eestlane saab igas olukorras hakkama, tal ei ole sellist suhtumist, et maailm on talle võlgu ja elus peab kõik kandikul ette kantama.

Ma ei või kannatada õpitud abitust, mida kohtab enamiku briti esmakursuslaste seas. Kui inglise tudeng tuleb ülikooli, pead sa talle kõik ette-taha ära tegema ja pudi lusika peal suhu panema. Mina keeldun sellest. Ütlen neile: Welcome to the real world! («Tere tulemast tegelikku maailma!») Kui sunnid neid olema iseseisev, siis nad seda ka on. Tore on näha, kuidas noor inimene su silme ees nelja õppeaastaga muutub.»

Kai Uus soovib, et Eesti riik toetaks vähemalt ühe audioloogiatudengi õpinguid Manchesteri Ülikoolis. «Audioloogidele pole Eestis praegu juurdekasvu, see ala areneb aga väga kiiresti.

Esmatasandi meditsiin on Eestis asjalik, ent väga spetsialiseeritud, tipptasemel meditsiin on mõistetavatel põhjustel suuremates riikides parem. Ma ei näe põhjust, miks ei võiks audioloogiat riiklikult toetada, seda enam, et elanikkond vananeb ja paljudel vanematel inimestel on tekkinud kuulmislangus.»

Doktor Uusi on ka Eestisse karjääri jätkama kutsutud. Tartu kõrvakliiniku varalahkunud juht  professor Mart Kull soovis oma eluajal, et Kai Uus võtaks kliiniku juhtimise temalt üle. «Olin sügavalt liigutatud ja mõtlesin sellele pakkumisele väga tõsiselt.

Paremat ametit poleks mul Eestis võimalik saada. Otsustasin siiski, et ei saa seda kohta vastu võtta, sest minu meelest vajas kliinik natuke teistsuguseid oskusi, kui mul oli välja pakkuda, ja mul ei olnud huvi tegeleda rahaga, see ei inspireeri mind üldse.

Mulle meeldivad inimesed ja kui nalja saab, raha ei ole väga lõbus. Suur osa mu tööst aga oleks olnud just rahaga mängimine. Mu karjäär Inglismaal oli ülesmäge minemas, olin hakanud saama rahvusvahelist tunnustust.»

Talentide kojukutsumise idee võtab Kai Uus kokku konkreetselt: «Mul ei ole Eesti ees auvõlga. Oleks Eesti riik maksnud mu õpingute eest Manchesteris, oleksin kindlasti tagasi tulnud. Ma ei taha kelleltki midagi niisama.

Loomulikult tulen alati hea meelega Eestisse ja aitan, kuidas võimalik, olen suur patrioot. Aga inimesena on tähtis end aktualiseerida, et oleksime vajalikud just seal, kus areneme kõige rohkem. See koht on iseenda valida. Tänapäeva maailmas ei pea otsustama, kus elad.»

Korraga kergitab Kai Uus kulmu ja küsib: «On mul aktsent?» Kui mõned inglastele iseloomulikud mõttepausidena kõlavad ee-d ja aa-d välja arvata, siis – ei ole. Mis on hämmastav, sest Kai Uusil pole Inglismaal eestlaste kogukonda, kellega emakeeles rääkida.

On vaid mõni põlvkond noorem eesti tudeng, kellega ta sealses Eesti Seltsis paar korda aastas kohtub. «Kuna mu inglise keelel on võõrapärane aktsent, küsitakse iga päev, kust ma pärit olen. Sel suvel tundsin esimest korda tõelist identiteedikriisi. Ma ei ole enam oma Eestis ja ma ei ole päris oma ka Inglismaal. Seda imelikku tunnet ei kujuta ette, kui pole ise kogenud.»

Kuigi Kai Uus tunneb end rahvusvahelises ülikoolis vägagi aktsepteerituna, tahaks ta vahel jagada kellegagi asju, millest ainult eestlased aru saavad. «Eesti iseseisvuse taastamise 20. aastapäeval oleksin tahtnud oma tundeid jagada kellegagi, kes on selle samuti läbi elanud, sest see oli nii eriline aeg. Inimesed, kes pole seda näinud, ei saa sellest kunagi päriselt aru.

Minu inglasest elukaaslane, kes on samuti teadlane, ei mõista kunagi – kuigi püüab –, kui vahva tegelane on Hunt Kriimsilm, ja ta pole kunagi tropsikommi söönud. Ta püüab eesti keelt õppida ja mu eesti identiteeti igati toetada, aga see pole päriselt see. Samas annan endale aru, et eestlus on inimesest ju ainult üks osa,» mõtiskleb Kai, kes ei häbene tunnistada, et lisaks karjäärile on tal ka isiklikus elus väga vedanud. «Minu ellu sattunud mehed on olnud erakordselt meeldivad, mõistlikud ja targad-. Õudselt hea tunne on, kui saad seda öelda.»

End Manchesteri kesklinnas isiklikus korteris hästi sisse seadnud naine on jäänud hingelt eestlaslikult maalähedaseks, näiteks ei suuda ta mõista, kuidas on võimalik mitte märgata kevadel pungade puhkemist.

«See võib kõlada uskumatuna, aga Inglismaal olen ma ainuke, kes käib ringi ja sunnib inimesi märkama, et pungad on välja tulnud. Olen küll  linnatüdruk, aga kui kevadel pungad puhkevad, siis on see sündmus, mida tuleb tähistada!»

Otsus olla õnnelik

Oma optimistliku ja positiivse loomu on Kai pärinud emalt. «Ta on mul patoloogiliselt optimistlik inimene. Ükskõik mis elus juhtub – vahel on ikka midagi ju halvasti –, ütleb mu ema: anna mulle natuke aega, ma mõtlen välja, miks see hea on. Ja mõtlebki! Minu rõõmsameelsus on mu ainuke tõeline anne.

Muud oskused tulevad ja lähevad ning on sõltuvad paljuski õnnest ja vedamisest. Rõõmsameelsuse üle olen aga tõeliselt uhke ja soovitan kõigil seda arendada. Sest kõige tähtsam otsus elus ei ole mitte see, kus ja kellega sa elad – millele me oma elu sageli kipume fokuseerima –, vaid kas ma tahan olla õnnelik või mitte. See on otsus. Kõik muu on tähtsusetu, väline tšiki-briki.»

CV
Kai Uus


Sündinud 8. mail 1967 Tallinnas
Haridus:
Tallinna 7. keskkool 1985
Tartu Ülikooli arstiteaduskond (pediaatria erialal) 1991
Manchesteri Ülikool, doktorikraad (PhD) audioloogilises meditsiinis 2001
Töö:
Enne Inglismaale minekut töötas Tallinna Kesklinna lastepolikliinikus (1991–1994). 1994 alustas Tartu Ülikooli kõrvakliinikus professor Mart Kulli juhendamisel doktorantuuri.

1998. a septembris sai kaheaastase stipendiumi (Wellcome Trust Research Fellowship), et teha Manchesteri Ülikoolis uurimistööd oma doktorikraadi jaoks. Pärast doktoriõppe lõpetamist Manchesteri Ülikoolis oli kolm aastat research fellow ja koordineeris üleinglismaalist uurimust vastsündinute kuulmisskriiningust. 2004. aastast töötab Manchesteri Ülikoolis õppejõuna, erialaks pediaatriline audioloogia.


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Viimased uudised
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
Tervis
Horoskoop
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.ee
Elu24
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
Tarbija24
Maailm
Arvamus
Kultuur
VIIMASED GALERIID
Arhiiv