Salaja abiellumine pakub rohkelt hetki teineteisele

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Salaja abiellumine laseb pühenduda vaid teineteisele
Salaja abiellumine laseb pühenduda vaid teineteisele Foto: SCANPIX

Triinu (30) ja tema mees otsustasid üheksa aastat tagasi, et mingit lubatud pulmapidu nad tegema ei hakka ning abielluvad hoopis salaja.

Oli kevad ning suvel plaanisid Triinu ja tema mees korraldada ilusa pulmapeo. Kuupäevgi oli paigas ning ansambel ja kleididisaingi välja mõeldud. Korraga tundis noorpaar aga, et abielu on siiski ju vaid neile kahele, mitte kogu suguvõsale ning et kahekesi seda tähtsat sammu teha oleks mõnusam.

«Hakkasin mõtlema, et kuidas ma kõnnin kirikus läbi nende inimeste, muusika mängib ja kõigi pilgud on meile suunatud.... ma ei tahtnud seda,» selgitas Triinu ning nii otsustatigi pulmapidu ära jätta ning abiellumiskuupäeva muuta.

«Läksime kuupäeva muutma ning me ei teadnud, mis päevale selle tõstame. Juhtus aga nii, et läksime registreerima juba järgmisel päeval,» ütles Triinu. Pärast kuupäeva muutmist tormasid noored poodi sõrmuseid ostma.

Neiupõlvenimi visati jääle

Kuna uhked peoriided olid Triinul maal ema juures, siis läks selga korralik, kuid mitte pidulik riietus. «Käisime tseremoonial ära, pärast seda läksime koju ja vahetasime riided. On traditsioon, et pruut paneb oma vana nime pudelisse ja viskab selle merre. Läksime meiegi siis mere äärde,» jutustas Triinu oma pulmapäevast.

Kuna oli märtsi kuu, siis kogu meri oli jääs. Nõnda nad jalutasid jää peal ning lõpuks otsustas naine nime lihtsalt võimalikult kaugele jääle visata. «Tulime mere äärest ära ning suundusime lemmikrestorani, kus alati kahekesi käisime. Saime pühenduda vaid teineteisele, ei pidanud oma tähelepanu jagama peokülalistega!»

Pärast söömist suunduti taas koju, kus süüdati küünlad ja tehti romantikat. Kuna päev ja sündmus olid väga emotsionaalsed, siis uni tuli ruttu ja õhtu lõppes üsna varakult. «Päev oli tähtis meie endi jaoks, pulmareisile me ei läinud ning tegelikult läks elu üsna tavaliselt ka edasi. Peo sõpradele, perekonnale ja lähedastele sugulastele tegime esimesel pulma-aastapäeval,» selgitas naine.

Ema oli kurb

Vanematele uudist teatades olid reaktsioonid erinevad. «Isa ei uskunud, tahtis paberit näha. Ema oli kurb,» ütles naine. «Emast oli natuke kahju, hakkasime mõtlema, et ehk oleks pidanud vanemad ikkagi kutsuma. Samas siis nad oleksid tahtnud meiega ka pärast sööma tulla ja ikka oleksime pidanud oma tähelepanu jagama. Arvan, et nii, kuidas me tegime, oli ikkagi parim ja ma ei kahetse midagi!»

Isegi tseremooniameister pani noorpaarile südamele, et lähedased oleksid võinud ikka kohal olla, kuid nende jaoks ei olnud suurel peol ja uhkel kleidil mõtet. «See oli meie päev, mitte teiste!» ütles Triinu veendunult.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles