Lugeja kirjutab: punase kleidi unistus võib veel oodata

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Lugeja Helen kirjutas, et on juba aastaid unistanud glamuursest aastavahetuspeost, kus ta särab uhkes punases kleidis, kuid hoolimata sellest, et ta on õmmelnud endale «täiusliku» punase kleidi (mis siiski suureks osutus ja kapinurka rippuma jäi), pole ta oma võluvale peole veel jõudnud.
 

Aga nukrutsema pole ma jäänud ja väga vinged aastavahetused on mul alati olnud. Kord võtsin uue aasta isegi ihuüksi vastu ja ma olin kahtlemata õnnelik. Lasin šampusekorgil pauguga aeda lennata ja vaatasin ilutulestikku.

Üks meeldejäävamaid aastavahetusi oli viimane.

Vana-aastaõhtu veetsin oma vanas kodulinnas isa kodus. Sinna kogunes ka seltskond sugulasi ja sõpru ning seal me siis sõime, jõime, mängisime lauamänge ja naersime, kuni kell vaikselt südaööle lähemale tiksus.

Väikelinna võlude hulka kuulub see, et jõulukuusk ja ka uue aasta vastuvõtmine on kolitud endisest kohast meie maja kõrval asuvale platsile, nii et meil ei jäänudki muud teha, kui minut enne südaööd, šampuseklaas käes, aeda või rõdule vaatemängu nautima minna. Ja ikka oli, mida vaadata!

Minu arvamuse kohaselt oli see meie väikese vallakese kohta väga võimas tulevärk. Siis, kui paugud juba veidikene hõredamalt käisid ja me saime mahti ka pilk taevast ära tõmmata ja oma kangetel kaeladel puhata lasta, panime põlema oma puust kass-jänese.

Kuigi Hiina aasta ei alga samal ajal kui meil, oleme siiski meie uusaastal kasutanud võimalust tervitada ka tulevat loomaaastat ja selleks olemegi mitu aastat teinud puidust ja riietest vastavate loomade kujusid, millele siis tuli otsa pista. Puudu ei olnud ka uue aasta õnnitlused, mida jagasime nii omavahel kui ka sõpradele-tuttavatele, keda platsil ringi vaadates kohtasime.

Kui külm juba varbad ära tahtis võtta, läksime tuppa, veetsime seal veel veidi aega ja mõne tunni pärast olid kõik juba oma kodudesse ära läinud. Peagi sai ka väsimus minust võitu ja ma uinusin. Niisiis mingile uhkele ja rajule peole ma seekord ei läinudki. Kas ma kahetsen? Ei.

Minu punase kleidi unistus võib vabalt veel oodata ja võib-olla ootele ta jääbki. Praegugi mõtlen ma, et äkki läheks mõnele huvitavale peole - võimalusi on -, kuid ikka ja jälle jõuan ma järeldusele, et tahaks uue aasta taas oma kodulinnakeses vastu võtta. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles