Lugeja Merike kirjutas meile aastavahetusest 2008/2009, mis kulges hoopis teisiti kui tavaliselt - koos inimestega, kes muidu oleks sel õhtul üksi olnud.
Lugeja kirjutab: pidu meie südames
29. detsember 2011, 18:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mul on olnud elu jooksul erinevaid aastavahetusi: nii glamuurseid kui ka vähem glamuurseid, nii pere kui sõprade ringis, nii töiseid kui mittetöiseid.
Mis tegi aga aastavahetuse 2008/2009 meeldejäävaks? Olin oma parima sõbrannaga tüdinenud igasugustest glamuursetest pidudest. Ainuke asi, mida tahtsin, oli teatavat laadi rahu ja vaikus.
Nekrassovil on teooria, et teatud tüüpi inimesed elavad aastavahetust ja oma sünnipäeva teistest raskemalt üle. Nad tunnevad hingeliselt seda nii-öelda refresh'i. Nii tundsime ka meie sõbrannaga, et sel aastal tahaks kuidagi teistmoodi ja lihtsalt.
Panin end soojalt riidesse, ikka soe talvekombekas ja müts-kindad. Läksin autoga sõbrannale rongijaama vastu. Rongijaamas sai nalja, kuna meil jäi auto parklasse lumme kinni, kuid kaks väikest poissi olid väga aktsioonis ja tulid aitama lükata. Nad olid tõsiselt õnnelikud, et naisi aidata said. Nii väikesed poisid ütlesid kohe alguses, et teavad: naisi tuleb alati aidata.
Sõit algas. Võtsime suuna oma lapsepõlvekodukanti. Olime teinud nimekirja vanaemadest-tädidest-onudest, kes olid jäänud saatuse tahtel üksinda. Meil oli kokku pandud korvike hea-paremaga. Autos tee peal kuulasime Vikerraadiot ja tundsime, et teeme õiget asja.
Veetsime õhtupooliku inimestega, kes muidu oleks üksi olnud ja ma ei unusta iial seda silmade sära ning südamesoojust. Nad olid üksinda ja õieti olid nad sellega ju ka harjunud, sest nii on juba aastaid olnud, kuid nüüd tuli keegi ja kuulas neid.
Nende lapsed ja lapselapsed olid nagu ikka mööda ilma laiali ja eks ka see on mõistetav. Kuulsime kõige uskumatumaid lugusid kunagistest pidudest, armumistest, moest ja muust sellisest. Igal inimesel külaskäik oli täiesti eriline kogemus.
Pisut enne südaööd olid meie käigud käidud. Läksime mere äärde ilutulestikku vaatama. Panime mõned küünlad põlema. Võtsime termosest kuuma teed, mõned suupisted.
Süda laulis sees, sest nii hea oli olla. Kogu keha ja vaim tegi läbi uuenduse. Mõttes keerlesid veel külas kuuldud lood. Võrratult hea oli olla. Jalutasime mööda mereäärt.
Jään alati seda aastavahetust meenutama, sest see oli lihtsalt võrratu. See oli pidu meie südames ja ma jään alati mäletama seda, mida ütles tol õhtul mu kauge sugulane, 83-aastane Selma: «Ma võin ausalt öelda, et kõik mu päevad neist 83 aastast on olnud lulli ja rõõmu täis, nii, et süda lausa laulab.» Tahaksin ühel päeval sama tunda…