Miks me vaatame hea meelega õudusfilme ja politseisarju ning naudime adrenaliini ja hirmu? Teadlased on püüdnud seda fenomeni natuke selgitada, kirjutab alkeemia.ee.
Hirmuhimu – kas süütu meelelahutus või ohtlik sõltuvus?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rühm Ameerika uurijaid kogus kokku kõik selles valdkonnas tehtud uuringute tulemused ja püüdis kummalist nähtust kogu olemasolevat teaduslikku tõendusmaterjali arvesse võttes seletada.
Nad leidsid, et hirmu ja vägivalla nautimise fenomeni keskpunktis on teadmatus - võimetus aimata ette, kuidas rasked olukorrad lahenevad, tekitab vaatajas pinge, mis pärast lõpplahenduse teadasaamist vabastab eufooriatulva.
Inimesed, kes otsivad teravaid elamusi, tõlgendavad ka hirmu ja ärevust positiivse kogemusena. Aga mis sunnib inimest põgenema, kui juba rohkem kui pool tegelastest on tapetud? Teadlased väidavad, et mängu tuleb empaatiavõime. Just võime tegelastele kaasa elada, kujutada end ette nende olukorras, muudab saate või filmi inimesele hingelähedaseks ja sunnib teekonna lõpuni kaasa minema.
Samas, kui süžee on liigselt negatiivne, tekitab see suure empaatiavõimega inimestes vastupidise reaktsiooni – sunnib teleekraani juurest põgenema. Isegi kui suudetakse film lõpuni vaadata ja olukorrad lahenevad lõpuks hästi, jäävad rasked kogemused vaatajat rõhuma ning eufooriat tekitavat kergendustunnet ei tekigi.
Uuringutest selgub, et agressiivsemad inimesed valivad sagedamini vägivaldsema meelelahutuse. Ka vastupidine mõju, kus vägivaldne meelelahutus muudab inimese agressiivsemaks, on osaliselt kinnitust leidnud. Seega tasub ühelt poolt vägivaldsest meelelahutusest hoiduda, kuid teisalt ei pruugi see lahendada inimeses endas peituvaid hävitavaid tundeid.