Lugeja Piiu kirjutas meile jõuluteemalise üleskutse peale, et ehhki jõuludega seonduv on ülimalt kommertsialiseeritud, ei tähenda see, et lähedastega rahus ja piduliku laua taga veedetud õhtut ei võiks südamest nautida.
Lugeja kirjutab: lapsepõlvemaagia on veel olemas, see tuleb lihtsalt üles leida
27. detsember 2011, 13:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu enamikul meist, on mul alati meeles, kui maagilised ja erilised olid jõulud lapsepõlves. Jõuluvanasse uskumine jäi küll lasteaia ukse taha taha ja päkapikkudelegi sai hommikusöögilauas tellimusi esitada, aga tubade ehtimine, jõululaulud, erilised toidud ja muidugi kingitused tegid selle aja aastas alati eriliseks.
Kuigi minu lapsepõlve lõpetas vanemate pikk ja raske lahutus, olid jõulud alati aeg, kus erimeelsused kõrvale heideti ja peeti rahulikke ja pidulikke pühasid. See ongi rahu ja perekonnaga aja veetmise aeg.
Jõuludel ei ole vähemalt keskmises Eesti peres mingit pistmist religiooniga. Ei ole minagi kordagi kirikus jõuluteenistusel käinud, ei kasuta jõuluehetena ingikesi või väikeseid jeesuseid. Jäänud on vaid mingi kaudne aimdus sellest, kui jõululauludes tuleb ette jälle rida, kus räägitakse päästja sündimisest, või teleekraanil sibavad jõuluvana kõrval väiksed inglikesed.
Küünlavalgus on siiski oluline - elav tuli kodus teeb olemise rahulikuks ja mõnusaks. Kuusk lõhnab hästi ja ohh seda jõulutoitu....
Ülesöömine on niivõrd eestlaslik tegu, aga kui seda teha perekonna seltsis ja traditisiooniliste toitudega, on see tegelikult väga mõnus traditsioon. Vahepeal peab ju hästi sööma ka.
Jõulutunne on minu jaoks midagi väga erilist. See on see soojus, mis vallandub seestpoolt, kui süüa detsembri esimene mandariin, mängitakse esimene jõululaul või on esmakordselt lumi maas. See on omamoodi lapselik ootusärevus jõuluõhtu suhtes ning samas on selles ka mingi pühalikkus, mis paneb mind võõrastele naeratama ning tekitab tahtmise head teha.
Olen tähele pannud, et jõulufilmid ja -laulud satuvad tihti kriitika alla, kuna need on aasta-aastalt samad. Samas ei ole ma kordagi täheldanud, et samade jõululaulude laulmine või uuesti mõne tobeda jõulufilmi vaatamine igavaks või tüütavaks muutuks. Pigem on sellest saanud omamoodi traditsioon, midagi kindlat ja muutumatut. See omakorda muudab jõulud veelgi pühalikumaks.
Kõige hullem ja laialadasemalt levinud kriitika jõulude pihta on tänapäeval aga nende pidamine šoppamispühadeks. Minu jaoks need seda pole. Kingituste tegemine on üks rõõmustavamaid asju üldse, aga näe, alati pole põhjust. Juhtub väga harva, kui ma otsin konkreetselt jõulukingitust.
Pigem on juba kuid varem tekkinud ideed või isegi kingid olemas ja järele jääb vaid õigel hetkel kätte andmine ning mis oleks parem aeg kui rahulik õhtu küünlavalgel? Ma isegi ei tunne otsest kohustust kingituste tegemiseks. Kui õiget tunnet ei ole, siis pigem jääb kingitus tegemata. Sunnitud kingitusest ei tunne rõõmu ei andja ega saaja.
Ma ei teeskle, kui ma soovin inimestele häid jõule. Ma mõtlen seda tõsiselt. Mul on raske mõista inimesi, kes ei tunne mingit jõulutunnet. Aga siiski... «Igaüks teeb oma enda pühad,» ütleb mu ema sellel teemal.
Kui jõuludest ei oodata midagi, siis neis ei ole ka midagi. See kehtib niivõrd paljude asjade puhul. Pühad toovad igapäevaellu midagi erilist ja see teeb mind piiritult kurvaks, et ma seda tunnet jagada ei saa.
Raske oli lugeda João Lopes Marquese artiklit ja mõelda inimestest, kes põgenevad kõige jõuludega seonduva eest. Kõik see räägitud stress, konsumerism ja sunnitud hoolimine on ju olemas, aga kas see tähendab, et jõulude tähistamine on automaatselt sellega kaasaminek?
Pealegi, isegi kui inimesed tulevad kokku võltsidel põhjustel ja teevad võltse kingitusi, siis sellest hoolimata on nad koos ja see on tänapäevases individualistlikus ja järjest kaudsemate suhtlusvahendite peale üle minevas ühiskonnas päris suur asi.
Jõuluõhtu võiks olla vähemalt see üks õhtu aastas, kui küünlavalgel lähedastega laua taha istuda, endale üks pidusöök lubata (kes seda rannapuhkust lõunapoolkeral ikka vajab) ja tunda lihtsalt rõõmu… rahust.
Vähemalt korra saab ennast distantseerida igapäevasest rutiinist ja juba see on püha. Kõik muu jõuludega kaasnev - kõik need tuhandeid kordi läbileierdatud laulud, kõikjal ette jäävad jõuluehted ja Coca-Cola jõuluvanad - võiks meelde tuletada seda ühte hetke, kus miski muu ei olegi oluline.
Lapsepõlvemaagia on veel olemas, see tuleb lihtsalt endast leida.