Detsember on üks imeline kuu. Inimesed on sõbralikud, teenindajad naeratavad rohkem ning isegi autojuhid on üksteisega sallivamad, kirjutab koolitaja Kaido Pajumaa isikliku arengu portaalis sisekosmos.ee. Kas tõesti vajame midagi nii pidulikku, et olla hea inimene?
Jõulud kui tarbimismöll
Jõuludele saab otsa vaadata mitme erineva nurga alt. Üheks väga oluliseks jõulude omaduseks on nende mõju kaubandusele ja majandusele tervikuna. Kunagi ütles keegi kaupmees Äripäevas, et nende aastakäibest moodustab jõulumüük ligi 40 protsenti. Kujutad sa ette? Peaaegu pool kogu käibest tuleb selle kaudu, kuidas inimesed ostavad sõpradele kingitusi. Hämmastav.
Mõnikord tundub mulle, et jõulude ajal võetakse inimestelt ära vaba tahe. Jah, suurem osa inimestest kahtlemata naudib jõulumelu, ostlemist ning pakkida saamist ja kinkimist. Mulle isiklikult meeldib selle kõige juures eekõige see melu, mis jõuludega kaasneb. Ostmine, kinkide tegemine ja saamine on sageli kuidagi liiga kunstlik.
Siiski on aga väga palju inimesi, kes võib-olla ei sooviks selles möllus kaasa teha. Kuid kas tal on võimalus sellest välja astuda? Tegelikult mitte väga - talt on ära võetud tema vaba tahe ning ta on paljuski sunnitud selle mölluga kaasa minema.
Aga võib-olla on see isegi hea, sest see tõmbab muidu natukene üksilduse ning nukrameelsuse lõksu jäänud inimesed tagasi sotsiaalsele mängumaale ning nad peavad vähemalt koos oma sõpradega piparkooke jõulupuu all nosima.
Jõulud kui suhtlemise aeg
Sotsiaalsusest tulenebki jõulude teine väga oluline omadus - jõulud kasvatavad meie suhtlemist. Kui muidu oleme sageli uppunud töösse ning igapäevamuredesse, ja ei jõua kordki aasta jooksul sõpradele - sugulastele külla, siis jõulud võtavad meilt vaba tahte ära ka siin.
Iga korralik inimene käib vähemalt jõulude ajal oma vanematel külas. Ja kui sellest natukene aega üle jääb, siis kohtub ka võib-olla vanade sõpradega. Tänapäeva infoühiskonnas minetab otsene sotsiaalsus üha enam oma tähtsust. Kõik kolib ju internetti bittideks ja baitideks. Kui veel aasta tagasi uue inimese nime kuuldes ei osanud tema kohta midagi arvata, siis täna saad sa väga paljude eestlaste kohta pildi ette Facebookist. Kõik on justkui sinu peo peal.
Ja siit tulenebki vastuolu. Kõik inimesed, kellega me sotsiaalmeedias suhtleme, tunduvad olevat meie lähedal, aga tegelikult me ei teadvusta, et me suhtleme mitte inimeste, vaid kuvarite, klaviatuuride ning hiirtega. Nad tekitavad meis mulje, nagu me oleksime inimestega ühenduses, aga tegelikult ju ei ole.
Seetõttu on jõuludel väga oluline roll inimeste ühe põhivajaduse - sotsiaalse kuuluvuse - tagamiseks. Me muutume jõulude ajal taas inimesteks. Me otsime kontakti päris inimestega ning ütleme nendele möödaminnes ka mõne ilusa sõna.
Jõulud kui enesesse vaatamise aeg
Lisaks sellele, et meil ei ole muul ajal aega tegelda teiste inimestega, on meil veel vähem aega tegelda iseendaga. Meil lihtsalt ei ole mahti sellise «jamaga» tegelda. Kõik tundub ju korras olevat - mul on töö, kaaslane ning ka piisavalt raha. Mida siis veel õnneks vaja on?
Ega tegelikult ei olegi, kui pealispindselt läheneda. Uus vaatenurk võib aga tekkida, kui hakata küsima iseendalt, mille kaudu me õnne ja meelerahu oma ellu otsime?
Tavapärane lääneühiskonnas valdav arusaamine õnnest on otseses seoses saavutuste ning omanditundega - me oleme õnnelikud siis, kui saavutame kõik oma eesmärgid ja kui meie elus on inimene, keda armastame. Jah, see on väga õige lähenemine, aga see muudab meid natukene kergesti haavatavaks.
Kui me oleme kogu oma meelerahu ning õnne pannud sõltuvusse asjadest, mida omame, saavutustest, mis meile omaks saavad, ning inimestest, kes meie elus on, võime väga kiiresti muutuda õnnetuks, kui me peaksime midagi nendest kaotama. Aga kaotus on ju elu loomulik osa. Enesesse vaatlus muudab meid tugevamaks seestpoolt väljapoole.
Me õpime iseennast tundma natukene põhjalikumalt, kui vaid enda emotsionaalne pealispind ja sellest lähtuv reaktiivne tegutsemine. Jõulud on enesesse vaatamiseks väga sobilik aeg. Miks? Sest meil on siis natukene aega üle. Isegi, kui me väga soovime, ei tahaks jõululaupäeval tööd teha. Tahaks võib-olla lihtsalt istuda, kaminasse vaadata ning elu üle järele mõelda.
Tahaks olla koos meie jaoks kallite inimestega ning küsida elult, mida sellel meile pakkuda on? Samuti tunda tänulikkust ja rõõmu sündmuste eest, mis meid rõõmustavad, ja mõistmist ning kannatlikkust nähtuste suhtes, mis meid kurvastavad. Igal asjal on põhjus - nii ka rõõmul ja murel meie elus.
Me ei saa jõuludest kuidagi mööda
Ja ei peagi saama! Ükskõik, kas sinu peas assotsieeruvad jõulud tarbimise, suhtlemise, enesesse vaatlemisega või millegi muuga, on see kindlasti igavesti vahva ning positiivsust täis aeg.
Meenutame kas või korraks lapsepõlve, kuidas me põlvede värisedes näärivana saabumist ootasime. Mina isiklikult pugesin tavaliselt diivani taha peitu, kuna ma ei suutnud oma hirmu kuidagi varjata.
Alles kümme minutit hiljem julgesin sealt taas välja hiilida ning silmad kinni üks korralik «Põhjamaa» ära laulda. Jah, vanaisa Pauli lemmik oli see, kes oli kõva laulumees veel 82-aastaseltki. Ka teistele meeldis see laul, aga mulle meeldis ikka kõige rohkem kingipakk, mille ma laulu eest vastu sain.
Mina naeratasin ja kõik naeratasid. Isegi ilma põhjuseta. Jõulud ongi aeg ilma põhjuseta naeratamiseks. Tavaliselt otsime kõikide asjade jaoks põhjust. Aga milleks? Ehk tasub midagi teha ka niisama, lihtsalt ilma põhjuseta.
Alustada võime kas või sellest, et öelda iseendale, et kõik on okei. Kõik, mis on olnud, on okei - me ei saa seda enam muuta, ära muretse selle pärast. Kõik, mis on tulemas, on ka okei - me ei saa kõike ette näha, seepärast ei ole ka mõtet väga muretseda.
Parem ole iseenda ja sind ümbritsevate inimeste suhtes heasoovlik ning sõbralik ja vaata, kuidas jõulud taas kord meie kõikide silmad särama panevad.