Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Pihtimus: rinnaimplantaatidega olen õnnelikum ja naiselikum

Anonüümseks jääda soovinud noor eesti naine pihtis Naine.24’le, miks ta otsustas läbi teha raske operatsiooni ja paigaldada rinnaimplantaadid. 

Idee rinnaimplantaatidest on mind jälitanud ilmselt juba varajasest puberteedist saati. Sel ajal, kui kõigi mu eakaaslaste kehad hakkasid naiselikuks muutuma, ei toimunud minuga midagi.

Oli siis põhjus väga vara alustatud tubaka regulaarses tarbimises või geenides - emalgi on rinnahoidja suurus 80 A ja ta on üsna kiitsakas naine -, aga mida ei kasvanud isegi pärast hunnikute saiakontsikute näsimist, olid rinnad.

Puberteet sai õnnelikult läbi elatud, aga rahulolu oma kehaga ei saabunud ka vanuse lisandudes. Riided ei istunud seljas, ikka ja jälle oli kõik rinnust suur. Avara dekolteega pluusidest ja kleitidest kõndisin suure ringiga mööda ja ilma tugevalt polsterdatud rinnahoidjata ei käinud isegi oma kodus ringi.

Kuigi abikaasa üritas alati minu enesetunnet parandada, minu üldiselt lihaselist ja vormis keha kiites, siis tundsin ennast alati piisavalt ebamugavalt, et magamistoas tuled kustutada.

Kuskil ajusoppides oli ikka ja alati unelm, et ükskord ma suudan selle raha koguda ning lõikusele minna.

Raseduse ajal oli keha naiselikum

2009. aasta algul jäin lapseootele. See oli elus esimene aeg, mil tõdesin, et olen oma kehaga sõprussuhetes. Enne rasedust olin kiitsakas, 75 A korvi kandev poisiliku kehaga tütarlaps, raseduse lõpul aga ilusa ümara tagumikuga ja 80 C korvi kandev kena naine, pluss lisaks imearmas meetrine beebikõht.

Vaatamata mu palvetele, et pärast raseduse ja imetamise lõppu jääks mulle alles mu ilusad rinnad, see siiski ei õnnestunud..  2010. aasta suvel tundsin randa külastades piinlikkust oma raseduseelse ajaga võrreldes veelgi väiksema, 75 A suuruse rinna üle.

Tasapisi sain oma keha toitumise ja jõusaaliga vormitud just selliseks, nagu olin soovinud, aga rindu ikka ei kuskil.

Traditsiooniliselt koostasin 2010. aasta viimasel päeval endale kümme soovi 2011. aastaks. Seal oli läbisegi reaalseid tegevusi, unelmaid ja ka eneseületamise eesmärke. Kohal number üheksa asetses rinnaoperatsioon, tähtajaga detsember 2011.

Niisiis, eesmärk püstitatud, alustasin taustainformatsiooni ning raha kogumisega. Augustis panin endale konsultatsiooniaja valitud kliinikusse ning samal korral sai ka oktoobrisse lõikuse aeg kirja pandud.

Abikaasa oli ainuke, kes mu plaanist teadis. Olin otsustanud veel teatada lähematele sõbrannadele ja eelkõige oma emale. Olin tõesti üllatunud, kui sain igalt poolt positiivse vastukaja. No olgem ausad - mu lähedased oli teadnud mu ehk ainukesest ja väga suurest kompleksist kogu aeg.

Operatsioon

Operatsioonihommikul sõitsin Tallinna. Ma arvan, et kõik teised peale minu pabistasid. Mul ei olnud mitte mingit hirmu. Olin ennegi haiglates viibinud ja lõikustel üldnarkoosis olnud, seega polnud see mulle midagi uut.

Ainus valdav tunne oli nälg (üldanesteesiaga operatsiooni eel tuleb olla 8 tundi söömata.) Nii ma siis vaatasin viimast korda oma 75 A(A) korvi, unistasin rämpstoidust ja läksin tasapisi unedemaale. Kell oli siis viis õhtul.

Ärkasin. Üritasin end liigutada. Õudne! Täiesti rongi alla jäänud tunne! Lamasin selili voodis, rinnad surusid kopsudele, raske oli hingata, ma ei saanud ennast liigutada. Pisarad jooksid mööda põski, äkitselt ilmus põetaja. Sain veeni lisavaluvaigistit ja uinusin uuesti.

Ärkasin uuesti. Põetaja andis mulle suu kaudu lisavaluvaigistit ja aitas mu istuvasse asendisse. Valus on! Aga ma ju ise tahtsin seda! Masohhist olen - ma ju maksin veel selle eest! Läksin uuesti magama. Hull olen!

Kolmas ärkamine. Kell oli kaks, öösel. Uskumatu, kui hea juba olla oli. Käisin WCs, vaatasin esimest korda oma sidemetes rindu - vau! Imetlesin neid küljelt küljele - imeilusad! Käsi oli raske liigutada, selga ei saanud sirgeks ajada, kuidagi RASKE oli olla...

Olen rahul!

Järgmise päeva hommikul pakkisin asjad ja pärastlõunal läksin tagasi koju. Mu toetav ema tuli appi last hoidma ja vajadusel raskeid asju tassima. Pidulikult tühjendasin koju jõudes esmalt prügikasti terve alusriiete sahtli!

Esimesed ööd magasin istuvas asendis, iga teine liigutus oli valulik, toetav rinnahoidja suruv, aga üldiselt paranes kõik uskumatult kiiresti. Nädala pärast pöördusin tagasi tööle, pool õmblustest oli juba välja sulanud ja normaalne elutempo taastumas.

Lõikusest on nüüdseks möödas neli nädalat. Minu operatsiooni meenutavad veel rinna all asetsevad, üsna märkamatud armid. Õmblused on läinud, valulikkust pole. Rinnad on imeilusad. Käin neid jätkuvalt mitu korda päevas peeglist vaatamas ja näitan uhkusega sõbrannadele.

Jah, implantaat teeb rinnad loomulikust rinnakoest tugevamaks, aga see ei häiri. Rindade tundlikkus on sama ja ainuke negatiivne asi on see, et on tekkinud paar imepisikest venitusarmi.

Olen rahul. Olen oma kehaga nii rahul! Riided istuvad nagu valatult, ma tunnen end oma kehas naiselikult ja hästi. Enesetunne on palju parem. Esimest korda elus tuli rahulolunaeratus näole, kui rinnahoidjat ostma läksin ega leidnud oma uut numbrit, 75 C-d. Üha tihedamini jäävad magamistoas tuled põlema...

Mulle oli see üks etapp edasi oma elus ning sammuke lähemale oma unistusele naisena või inimesena. Positiivsem enesetunne ja rahuolu iseendaga annab mulle uut energiat kõikideks teisteks tegevusteks enda ümber. Oli see valu, mis see oli, aga ma teeks selle uuesti läbi. Silma pilgutamata.
 


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
VÕRDNE KOHTLEMINE
Viimased uudised
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
Tervis
Horoskoop
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.ee
Elu24
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
Tarbija24
Välisuudised
Arvamus
Kultuur
VIIMASED GALERIID
Arhiiv