Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Suhted & seks

:

Kuidas leida kaaslane üle 50selt?

Mis hirmud kammitsevad keskeas inimest endale kaaslase otsimisel ja kust üldse leida enda kõrvale inimene, kui sa oled jäänud üksi ja ööklubides käimise aeg on jäänud kaugele selja taha?
 

Ajakirja Psühholoogia Sinule detsembrinumbris räägivad oma loo 50-ndates aastates Ene ja Tarmo, kes kohtusid teineteisega tänu kohtingufirmale.

Ene (50) on firmaomanik Eesti väikelinnas. Kuus aastat tagasi, kui ta firma oli täiel tuuril tööle hakanud ja ta võis juba kergendatult hingata, sai ta teada, et abikaasa on leidnud endale teise ja hulga noorema naise.

«Maailm vajus kokku ja ma tundsin end korraga kohutavalt vanana. Samas pidin tõdema, et meie vahel ei olnud juba ammu kõik hästi ning tööga ülekoormatult olin jätnud oma mehe tähelepanuta. Pärast lahutust tundsin isegi kergendust, sukeldusin töösse ja tegin kõike seda, milleks varem polnud aega. Nautisin, et sain teha mida iganes kellelegi aru andmata,» räägib Ene.

Ene ei otsinud endale uut elukaaslast, aga vahel tundis, et oleks siiski tore, kui on kaaslane, kellega minna tantsima, teatrisse või lihtsalt lobiseda, kes tõmbaks sind argipäevaaskeldustest välja, annaks abistava käe.

Kord juhtus ta nägema telekast saatelõiku kohtingufirmast Tea For Two, pöördus nende poole ning sai mõne aja möödudes kokku lepitud kohtingu ühes Tallinna vanalinna restoranis.

Tarmo (53) on finantsjuht, elanud ja töötanud kogu elu Tallinnas. Neli aastat tagasi, kui lapsed olid kodust juba lahkunud, leidsid nad abikaasaga, et neid ei seo enam miski.

«Tegin kannapöörde ja kolisin Tallinnast maale. Olen kirglik jahimees. Tundsin naudingut maaelust, jahist, puutööst ja linnulaulust. Laste pered ja sõbrad käivad sageli külas ja mul on pidevalt kiire. Tasapisi hakkasin tundma puudust naisest oma kõrval, vahel tabasin end mõttelt – metsistun siin maal ära ja siiski oleks tore vananeda kellegagi koos.»

Nii pöördus temagi Tea for Two poole.

Kui Ene ja Tarmo lõpuks restoranis kohtusid, haaras vestlus neid niivõrd endasse, et kumbki ei mäleta tagantjärgi, mida sõi.

«Pärast tutvustamist: töö, huvid, lapsed, andsin mina teema ja Ene rääkis ning mina noogutasin, sest ta rääkis seda, mida mina mõtlesin. See kõik oli nagu minu peegelpilt. Neli tundi vestlust restoranis ja jalutuskäik vanalinnas oli nagu üks magus viiv,» meenutab Tarmo.

«Tekkis eriskummaline tunne, et ma loen tema mõtteid, samas räägin oma mõtetega. Meie jututeemad olid sellised, nagu plaaniksime oma elu koos jätkata,» ütleb Ene.

Enel ja Tarmol on olnud imeline suvi. Nad on reisinud, käinud rabamatkal, kontsertidel, jalutanud mererannal, nautinud suvist suitsusauna Tarmo maakodus.

«Minus on juba natuke taluperenaist, aga meil on ka ühine kodu Tallinnas,» räägib õnnelik Ene.  

Loe pikemalt Ene ja Tarmo lugu pikemalt ning tutvu psühholoogi ja Tea for Two kommentaaridega ajakirja Psühholoogia Sinule detsembrinumbrist!

Kirjuta toimetajalePrindi
LinkMail
Märksõnad:50ndad
Samal teemal
Sponsoreeritud artiklid
ARMASTAN!
Viimased uudised
TervisKõik
Horoskoop
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.eeKõik
Elu24Kõik
Majandus24Kõik
SportKõik
TallinnCityKõik
NaineKõik
TarbijaKõik
MaailmKõik
ArvamusKõik
UudisedKõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv