Lugeja kirjutab: ma kardan armuda, sest kardan üksindust

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Kes meist poleks oma elus kas või kordki armunud olnud? Kes meist poleks kas või kordki ja natukenegi haiget saanud? Armastus ja armumine on maailma ilusaimad, aga halvimal juhul ka maailma valusaimad tunded, kirjutab meile lugeja Hanna

Alles hiljuti sain tuttavaks ühe noormehega. Esmapilgul tundus ta ideaalne. Võib-olla ta ongi ning just seepärast teeb see kõik nii palju haiget.

Ma takistan end armumast, kuna viimastel kordadel pole sellest midagi head tulnud. Need korrad, mil oma südame kellegi kätesse olen usaldanud, on sellest järgi jäänud vaid räsitud sasipundar, mis kisendab valust.

Nii ei saa ju ometi edasi minna. Siiani olin muiates vaadanud seebikaid, kus Maria armus Robertosse ja siis tuli kuri Anastacia ja üritas nende suhtele 1:0 teha. Nagu muinasjuttudele kohane, seatakse sellistes lugudes alati õiglus jalule ning armastus võidab.

Tänapäeva reaalsus on aga hoopis teine. Kui paljud üldse teavad, mis on armastus? Kui paljudel meist on aega oma kaaslasega nii palju koos olla, et aru saada, kas ta tõesti on see, keda ma vajan, keda armastan ja usaldan?

Suhe kestab ehk nii kaua, kuni seks on hea ja kui mingil hetkel isegi intiimsetes olukordades üksteisest tüdimus tekib, ongi käes tunne, et see suhe tuleks nüüd küll lõpetada.

Sellised põhjused panevad paratamatult mõtlema, miks üldse end kellegagi tihedamalt siduda, kui see kõik nagunii ühel hetkel otsa saab. Milleks siis amuda? Selleks, et järgmisel hetkel jälle haiget saada või haiget teha?

Samas, ilma armastuseta poleks ka elus seda õrnust, hellust, intriige ja põnevust. Ilmselgelt poleks elu ilma armastuseta õige elu. Ja seda ma endale sisendada püüangi, hoolimata hirmust selle tunde ees.

Poleks isegi päris õige öelda, et kardan seda tunnet. Kardan armastust ilma vastuarmastuseta. Ja just see on üks valusamaid hoope, mille suhte kestel saada võid, kui elad oma roosamannas ega näe midagi peale oma ideaalse elu ja ideaalse kaaslase.

Õigemini «ideaalse», sest kui ta sind ikka tõeliselt ei armasta, siis pole see kõik nii harmooniline ning kogu suhe võib üsna pea otsad kokku tõmmata ja ongi kõik õhulossid purunenud.

See noormees, kellest rääkisin, elab unistuste korteris, unistuste elu. Ta tuleb, millal tahab, on oma elu peremees. Ta hoolitseb enda eest perfektselt, tema kodu särab, ei ainsatki tolmukübet.

Ta on armas ja hooliv, ta on tähelepanelik ja armastusväärne. Ta teab, kuidas naistega käituda ning mis neile meeldib. Ja just seepärast, et ta tundub nii kuradima hea, on mul hirm tuleviku ees. Õigemini selle ees, kas kõigel sellel üldse on tulevikku.

Ma kardan teda oma südamesse lubada, sest mul on hirm, et ühel hetkel kolib ta sealt kogu oma tavaariga välja, isegi viimsed tolmukübemed võtab kaasa.

Kogu seda lugu kirjutades keerlevad mu peas mõtted ja küsimused, miks kõik suhted nii keerulised on. Miks ei võiks olla olemas tingimusteta armastust, kus mõlemad osapooled annavad ja võtavad ning seda kõike lihsalt ja rõõmuga.

Viimasel ajal tundub, et ükskõik, milline suhe ka poleks, ikka tähendab see mingil määral muresid ja sekeldusi, enesetõestust ja meeletul hulgal pingutusi.

Tuletan meelde oma esimest armumist - kui imeline see oli, kui uskumatu tunne see oli, kui «liblikad» kõhus lendlesid; kui armas oli see õhetus põskedel. Ning iga eesootav kohtumine oli otsekui reis imedemaale.

Hirm üksinduse ees on just see, mis meid kammitseb. See on ju kohutav tunne, kui ühel hetkel oled kõigest ilma jäänud. Ja kellel seda juhtunud poleks. Kui leidub selliseid inimesi, siis te olete ühed õnnelikumad maamunal. Hirm on see, mis ei lase meil ennast vabalt tunda.

Me plaanime iga sammu ette, me mängime mingeid imelikke mänge, meil on välja mõeldud strateegiad ja plaanid. Ja see kõik just sellepärast, et kõik läheks nii, nagu me oma kujutlustes näinud oleme. Sest kui meil on kindel plaan, ei saa ju midagi valesti minna ja elu turvalises karbikeses läheb edasi. Aga kas ikka läheb!?

Ma kardan armuda, sest kardan üksindust, seda hirmsat tunnet, kui maailma ilusaim tunne, armastus, mind hülgab.  

Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel olulisel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega.

 
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles