Lugeja Kristiina Hein kirjutas meile loo sellest, kuidas sel suvel Ameerika Ühendriikides Floridas viibides õnnestus plätudega autorooli minnes lõpetada korraliku avariiga - auto käis lausa mitu korda üle katuse, kuid õnneks jäid kõik reisijad imekombel terveks.
Juba teist aastat otsustasin ma suveks välismaale tööle minna. Kõik mu sõbrad ja tuttavad teavad, et Eestis ma eriti autoga ei sõida, aga USAs ma lihtsalt pean seda tegema.
Juba varem mu sõbrad naersid mu üle, et minu autosse paneme igaks juhuks kohvrid - kui midagi juhtub, siis vähemalt inimesed jäävad terveks.
Niisiis me võtsime ühest rendikohast kolm autot ja asusime oma pundiga teele Orlando poole. Mäletan seda, et teised olid mu peale kadedad, et ma sain nendega võrreldes parema ja uuema auto.
Olin autos oma sõbrannaga ja meie taga sõitsid ülejäänud sõbrad. Tuju oli lõbus, muusika mängis ja meie ainult naersime kogu tee.
Mul olid jalas plätud, vist kõige ebamugavamad jalanõud autosõiduks üldse. Järsku ma tundsin, et ühe plätu kand on kuidagi tagurpidi ja lisaks veel kinni mati vahel. Ma ei saanudki aru, mis toimub, aga mäletan, et püüdsin oma jalga normaalsesse asendisse saada.
Samal ajal hakkas auto vaikselt kõrvale kalduma. Kiirus oli siis umbes 70 miili ehk umbes 115 kilomeetrit tunnnis. Ma ei saanudki aru, kui järsku olime teelt väljas ja pidurdades käis auto paar korda üle katuse.
Kogu selle pidurduse ajal ma tundsin, kuidas turvavöö mind paigal hoiab. Lõpuks me ikka jäime seisma, aga tagurpidi, nii et me sõbrannaga lihtsalt rippusime seal. Mul oli kohutav hirm oma sõbranna pärast, mõtlesin, et nüüd olen teda vigastanud või isegi midagi hullemat.
Siis järsku kuulsin, kui ta ütles: «Aidake meid!» Sel hetkel ma veidike rahunesin, kuna sain aru, et ta on ikka elus. Kohe saabusid kohale ka meie sõbrad, kes meid kiiresti autost välja tirisid.
Kohale tuli umbes 4 politseiautot, kõigil oli suur hämming, et mina ja mu sõbranna olime praktiliselt vigastusteta, aga auto läks küll mahakandmisele. See oli ikka üks paras šokk.
Õnneks olid mul kaasas head sõbrad, kes meid maha rahustasid ning hiljem kõik naljaks pöörasid. Pärast seda päeva pole ma kunagi juhtinud autot plätudes ega ka istunud autos turvavööta!!