Lugeja kirjutab: sõber või hoopis unistuste mees?

Foto: SCANPIX

Lugeja Esta (nimi muudetud) kirjutab meile oma meessoost sõbrast, kelle vastu tekkinud sügavamaid tundeid on ta korduvalt üritanud alla suruda, kuid tulutult...

Olen tihti mõtisklenud selle üle, kas mehed ja naised saavad olla vaid sõbrad, ega olegi kindlale otsusele jõudnud. Ühe sõbraga see igatahes võimalik ei olnud.

Kohtusin Mikuga juba üle 4 aasta tagasi ühise sõbranna kaudu. Ta tundus mulle kohe alguses väga huvitav ja tore inimene ning meie vahel tekkis päris hea klapp. Tal oli tol hetkel ka tüdruk olemas ning seega meist saidki lihtsalt head sõbrad.

Võisime kogu öö üleval istuda, veini juua ja filmi vaadata, kusjuures filmist ei mäletanud me pärast midagi, kuna omavahel oli alati nii palju rääkida. Ma olin õnnelik, et mul oli tore ja naljakas sõber ning ei mõelnudki, et meie vahel võiks olla midagi enamat.

Hakkasime aga Mikuga üha rohkem kohtuma ning see tekitas teistes palju küsimusi meie suhte kohta. Algul võtsin neid naljaga, aga mida aeg edasi, seda enam hakkasin ka ise temast ja meie suhtest rohkem mõtlema.

Tegelikult olid temas ju olemas kõik omadused, mida ma mehe puhul hindan: ta oli pikk, kena, hea huumorisoonega, viisakas ja temaga oli koos hea olla. Ilmselt süttis temagi peas tuluke, kuna ühel hetkel leidsime ennast teineteise kaisust.

Algul ehmatas see mind ära - ei teadnud ju tema tundeid ega mõtteid minu suhtes ning ma kindlasti ei tahtnud kaotada seda suurepärast sõprust, mis meie vahel oli tekkinud. 

Mõnda aega me teineteisega ei suhtlenud ning kui uuesti suhtlema hakkasime, ei rääkinud me sõnagi sellest, mis oli juhtund. Olime sõbrad edasi ning ma püüdsin ennast veenda, et ei tunne tema vastu peale sõpruse midagi.

Leidsin endale toreda poisi ning surusin oma tunded Miku vastu alla. Temalgi oli tüdruk ning tol hetkel tundus, et asjad on tagasi nii, nagu peavad, ning et sõprus minu ja tema vahel on võimalik. Kuid ühel hetkel olime mõlemad jälle üksi ning pinged meie vahel tekkisid taas.

Ta ütles mulle tihti, et ma talle meeldin, ning ka suudles mind, aga ma ei osanud sellele tol hetkel kuidagi reageerida. Kui ma oma tunnetes lõpuks selgusele sain ning leidsin, et tahan temaga koos olla, oli kahjuks juba hilja... Tema ellu oli tekkinud uus tüdruk ning ma otsustasin temaga üleüldse suhtlemise lõpetada.

Möödus aasta ning me ei vahetanud ühtegi sõna. Ma leppisin ära oma kunagise poisiga ning olin õnnelik,  tegime koos tulevikuplaane ning ma ei osanud midagi paremat elult soovida.

Kahjuks aga sai mu kallis traagiliselt surma, ma elasin seda väga raskelt üle ja olin väga kaua õnnetu. Nüüd on sellest möödas pea aasta ning ma püüan eluga edasi minna.

Kui Mikk mulle hiljuti kirjutas, olin siiralt õnnelik, kuid samas ka väga kahtleval seisukohal. Kutsusin ta endale külla ning me rääkisime pikalt, peaaegu terve öö. Sain aru, kui palju ma olin temast tegelikult puudust tundnud. Pikutasime voodis ning ta hoidis mul ümbert kinni - see oli parim tunne, mida ma üle pika aja olin tundnud.

Saame varsti jälle kokku ning ma ei tea, mida sellest kohtumisest arvata... Ma tean, et ma ei suuda temaga olla kunagi ainult sõber, aga ei oska ka hetkel meie suhet ette kujutada.

Arvan, et meeste ja naiste vaheline sõprus on võimalik, kuid pean seda siiski pigem erandiks.