Lugeja Marta (nimi muudetud) kirjutab, et mehe ja naise vaheline sõprus on küll võimalik, kuid õnneks või kahjuks on tavaliselt mängus ka muud tunded. Temal sai heast sõbrast lõpuks poiss-sõber, kes on ühtlasi endiselt tema parim sõber.
Lugeja kirjutab: parimast sõbrast sai poiss-sõber
15. november 2011, 15:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma arvan, et «lihtsalt sõprus» mehe ja naise vahel ei ole võimalik - ikka on mingi tunne veel. Ma leian, et see on meie loomuses.
Oma poiss-sõbraga algas meil ka kõik sõprusest. Saime tuttavaks ühiste tuttavate kaudu. Hakkasime suhtlema telefonitsi, internetis ja muidugi ka näost näkku. Algul ei tundnud ma tema vastu mingit tõmmet. Ma leidsin, et ta on vaimukas ja tore, kuid midagi oli nagu puudu.
Kuid mida rohkem me suhtlesime ja mida rohkem me teineteisele usaldasime, seda paremini hakkasin teda mõistma ning avastasin ühel hetkel endalegi üllatuseks, et minus on tekkinud mingisugune üllatav tunne, mida varem polnud.
Algul ei tahtnud ma sellest mingil moel märku anda ning tõmbusin isegi eemale ja lõin enda ümber nii-öelda kaitsekilbi. Mõtlesin, et küll läheb üle ja siis on kõik jälle nii, nagu varem. Kuid nii ei läinud.
Me suhtlesime järjest rohkem ja usaldasin talle asju, mida polnud kellelegi varem rääkinud, isegi oma parimatele sõbrannadele mitte. Ühel hetkel üritas ta minuga suhet luua, aga ma ütlesin ära, sest ma tundsin mingit hirmu.
Kartsin lõhkuda seda kõike, mis meil oli. Läks paar kuud mööda ja ta leidis omale tüdruku. Ma olin kohutavalt kurb, aga muidugi ei saanud ma seda välja näidata.
Kiitsin takka ja olin tema üle õnnelik. Kui nad olid veidi aega koos olnud, hakkas ta järjest rohkem rääkima mulle selle tütarlapse vigadest ja asjadest, mis talle neiu juures ei meeldinud. Siis hakkaski meie vahel toimuma kerge ping-pong.
Väike flirt ja lõõpimine viis lõpuks selleni, et ma mõistsin, et ma tahangi, et meie vahel oleks enam kui vaid sõprus. Andsin sellest talle läbi suunavate vihjete märku ning ühel hetkel ta teataski, et jättis oma tüdruku maha, sest ei tahtnud enam temaga koos olla.
Kui põhjust küsisin, sain vastuseks: «Sina meeldid mulle ja ma tahaksin sinuga koos olla.» Sellel hetkel ei mõelnud ma kaua ja ütlesin oma jah-sõna.
Algul oli kuidagi veider, kuid see läks ruttu üle, sest me teadsime teineteisest juba niivõrd hästi. Olime paar nädalat koos olnud, kui ta teatas, et armastab mind. Minu suust tulid need sõnad iseenesest. See oli nii loomulik.
Nüüd oleme juba pea 3 aastat koos olnud ja ma tunnen, et mu poiss-sõber on mu parim sõber.
Nii saan öelda, et kuigi sõprus vastassugupoolte vahel on võimalik, võib juhul, kui sõber natukenegi atraktiivne tundub, käia peast läbi mõte: «Mis oleks, kui meie vahel oleks midagi enamat?».