Lugeja kirjutab: parim sõber kogu eluks

Foto: SCANPIX

Lugeja Jaanika kirjutab, et leidis endale kaks aastat tagasi parima meessõbra tutvumisportaali külastades...

Kaks aastat tagasi leidsin endale parima sõbra. Mehe. Kõik algas siis, kui külastasin ühte tutvumislehekülge. Sirvisin pilte ja jäi üks kena noormees silma.

Kuna olen alati oma sisetunnet usaldanud, otsustasin talle kirjutada. Hetkeks käis mõte peast läbi, et ehk siiski ei saada seda kirja. Õnneks siiski läks teisiti.  

Hakkasime internetis suhtlema, MSNis, Skype’is.  Umbes nädal hiljem otsustasime kokku saada. Ja sellest esimesest hetkest, kui ma teda nägin, teadsin ma, et tema ongi see õige. Õige sõber ja õige mees.

Sellist tõmmet ja särtsu pole mul kellegagi kunagi olnud.  Esimesest kohtumisest said pikad öised vestlused Skype’is. Polnud harv juhus, kui lõpetasime jutu hommikul kell 5 ja pidin tööl olema kell 9.

Me lihtsalt rääkisime kõikidel teemadel. Mitte kunagi ei ole mul temaga igav olnud. Ma usaldan teda, ma hoolin temast ja ta on mu kõige kallim sõber. 

Tutvumise alguses oli juttu ka suhtest, aga sinnani me ei jõudnud. Lihtsalt tema jaoks olin ma ainult sõbranna. Ta ei andnud mulle kunagi lootust, et meie vahel võiks olla midagi enamat. Mina ise lootsin rohkem.

Jah, tõesti, jõudsime temaga ka voodisse. Ja siis üks hetk, kuskil aasta pärast esimest kohtumist armusin ma temasse meeletult. Ma ei tahtnud talle seda rääkida, aga ma tean, et tema teadis seda.

Ikkagi olin mina see, kes lootis, et ehk tekib kahepoolne armastus. Kes ei tahaks oma hingesugulasega elu lõpuni õnnelikult koos olla? Ma tean, et tema usaldab mind samamoodi nagu mina teda. Ma tean, et ka mina lähen talle korda. 

Ta on mees, kes on näinud mind olukordades, kus ma ei tahaks olla. Nutmas, meeletult purjus olles jne jne. Temaga olen ma mina ise. Midagi ei ole tema eest varjata.

Kuna minu tunded olid ühepoolsed ja tema oli päris pikalt ka vaba, siis üks hetk tuli välja, et tema on oma õnne leidnud… kellegi teisega. Sel hetkel valdasid mind segased tunded.

Ma olin kurb, et enam ei olnud mul võimalust temaga midagi muud peale sõpruse aretada… Samas õnnelik, et tema on õnnelik ja rahul.  Me ei suhtle temaga igapäevaselt, sest eks mõlemal oma elu ka.

Pärast seda, kui ta endale naise leidis, ei suhelnud me pool aastat. Minu jaoks ei möödunud päevagi, millal ma temale mõelnud ei oleks. Ma igatsesin teda meeletult. Üks hetk, lihtsalt niisama ta helistas mulle ja me kohtusime. Nagu poleks päevagi möödas viimasest korrast! Täpselt sama hea tunne nagu alati.

Kartsin, et kuna me olime ka n-ö seksisõbrad, on mul imelik temaga suhelda. Aga ei. Jah, siiani tõmbab mul seest õõnsaks, kui ta mulle helistab või me koos oleme. Jah, siiani ma igatsen teda. Jah, siiani on mul tema vastu sügavad tunded. 

Seega, sõprus on olemas mehe ja naise vahel, aga kahjuks kipub see olema selline, kus ühel tekivad teistsugused soovid ja tahtmised. Kahjuks olin mina see, kes haiget sai.

Samas tahan ma teda oma ellu ka edaspidi.  Hoolimata sellest, et ma mitte kunagi temaga ei saa suhtes olla, armastan ma teda meeletult, sõbrana. Ma usaldaks oma elu talle, kui vaja, ja ma annaks enda elu.

Kui ma varem ei uskunud, et on olemas once in a lifetime armastus ja ülim sõprus, siis pärast tema ilmumist oma ellu ma selles enam ei kahtle. Ta on minu üks ja ainus parim sõber kogu eluks.

Ja isegi siis, kui ma kunagi sellist tunnet enam ei tunne, olen ma õnnelik, et temaga sain ma seda kogeda.

Ta on minu parim sõber ja kuigi enam ma teda endale päriseks ei saa, siis pigem eelistan olla tema elus sõbrannana kui et üldse mitte.  Ma soovin, et me jääksime temaga elu lõpuni parimateks sõpradeks.