Velda Purin-Laanesaar (75) kirjutab, et on suur vedamine, kui oled enda kõrvale kellegi leidnud, ning et kaaslane võib elu jooksul korduvalt veel kellessegi armuda ja seda ei tohi talle pahaks panna.
Velda Purin-Laanesaar: armumisi ei tohi kaasale pahaks panna
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On ikka suur vedamine ja õnnistus, kui oled enda kõrvale leidnud Inimese. Kui sellise
inimese leidmiseks pead elus kulutama palju aega, siis jääb elamiseks väga vähe aega
ja minu meelest ei tohiks keegi pahaks panna, kui naine valib ise mehe, sest nii
naine kui mees soovivad ju, et nende järglased oleksid kaitstud, terved.
Tihti küsitakse meilt, et mis on elu mõte ja ei osata vastata, aga minu meelest on elu mõte just tervete, tugevate järglaste saamine, nende heaolu kindlustamine läbi traditsioonide, headuse, armastuse, vahel ka läbi riski ja läbi unistuste ja ilu.
Kui sünnivad terved lapsed, siis oled selle nimel võimeline andma endast kõik, sest mis on tähtsam abielus kui turvalisus, kindlustunne; kui võid tingimusteta loota oma kaaslase toele, usaldusele.
On ju loomulik, et nii naine kui mees võib armuda elus vähemalt 5 kuni 7 korda ja seda ei tohi talle pahaks panna, sest seda imelist olekut toetavad kõik teadjainimesed, psühholoogid.
Kuigi ollakse abielus, peab olema arukas ja kõrge intellektuaalse empaatilise võimega, sest see nõuab mõlemalt poolelt sügavat ustavust, vastutust, enesekontrolli, aga (armu)kadedus ja arutu käitumine võib kaasa tuua pere lagunemise.
Teadus tõendab, et armumine kestab kõige rohkem pool aastat ja võib olla ka ainult ühepoolne ja see on ülimuslik tunne ja seda inimest ei tohi haavata, sellepärast peab alati mõistus ja arukus peale jääma nii naise kui mehe poolel ja õigem on oma kaaslast lohutada ja mitte kurjustada ega alandada kiivusega.
Pere peab olema loodud nii kindlale müürile, et armastus peab kuuluma oma laste emale(isale), minu arust see on kinnitatud väärikuse pitsatiga kirjutamata seaduse alusel sinu südames, ajus, sinu alateadvuses ja see ei saagi teistmoodi olla ega toimida, sest eeskuju ja enesekontroll peab olema juba maast-madalast sinu sees, veel parem, kui see on geneetiliselt kaasa antud.
Minu arust peaks ausse tõstma vanad väärikad džentelmenlikud austusavaldused ja kombed nii töö juures, sõprade vahel ja ka seltskonnas, kuidas oma käitumisega võib näidata, mida sa väärt oled.
Ja seda tuleb varakult ka lastele õpetada, et sõna «seksikas» jääks väärika käitumise varju ja sellega saaks lastel kummutada teadmise, et ema ja isa vaheline armastussuhe ei ole mitte seks, vaid midagi väga imelist ja ilusat.
Oma 55 abieluaasta jooksul olen kogenud, et kui on juhtunud, et mees eksib, aga armastus on alles, siis ei saa eksimust küll unustada väga pikka aega, kuid siis tuleb andestada, ja uskuge, armastus jääb ja võidab ja õiged sõbrad jäävad ka alles, valed sõbrad tõmbuvad tagasi.