Lugeja kirjutab: vastassoost sõber kaob, kui tal tekib kaaslane

Foto: SCANPIX

Lugeja Kata-Riina (nimi muudetud) kirjutab, et on mitmeid kordi kogenud, et sõprussuhtesse tekib distants, kui sõber leiab endale kallima.
 

Mul on mitmeid meessoost sõpru, on alati olnud. Millegipärast olen alati meessoost inimestega paremini läbi saanud kui naissoost. Juba lasteaias ei võtnud tüdrukud mind kunagi oma kampa. Ilmselt oli põhjuseks see, et mul oli vanem vend ja olingi seega harjunud suhtlema ja mängima (vahel ka kaklema) poistega.

Olen mitmeid kordi kogenud, et sõprussuhe muutub kaugemaks siis, kui hea sõber leiab endale kaaslase. Esimest korda juhtus see siis, kui olin 16-aastane. Olin endast kolm aastat vanema sõbra Markusega lahutamatu. Veetsime suure osa oma vabast ajast koos, aga midagi romantilist meie vahel ei olnud. Ma küll vahel jäin tema juurde ööseks, aga seegi oli tingitud rohkem sellest, et ta elas linna teises otsas ja sealt oleks olnud tüütu (ja ohtlik) öösel koju minna.

Kõik oli kena, kuni tal tekkis säde ühe meie ühise tuttavaga. Ta oli mulle temast rääkinud ja neil oli juba pikka aega midagi susisenud, aga kord ei olnud olukord ühele õige, kord ei olnud teisele. Kui nad lõpuks teineteist leidsid, olin ma nende üle õnnelik.

Minu rõõm ei kestnud aga kaua, sest Markus kadus minu elust täielikult. Kui talle helistasin, siis ta pobises midagi kiirelt ja MSNis ma sageli vastust ei saanudki.

Hiljem sain Markuse lapsepõlvesõbra käest juhuslikult teada, et tema tüdruk oli minuga suhtlemise lihtsalt ära keelanud – armukadedusest. Olin pettunud, sest kuigi ma mõistan armastuse tähtsust, tundus mulle veider, et Markus oli nõus meie sõpruse lihtsalt niisama mingi neiu pärast ära viskama.

Peagi kolis Markus koos oma neiuga Pärnusse. Umbes viie aasta jooksul rääkisin temaga vaid üks-kaks korda internetis. Ühel täiesti juhuslikul suvepäeval maal olles avastasin aga oma telefonist 7 vastamata kõnet. Need olid kõik loomulikult Markuselt.

Helistasin talle tagasi: ta ütles, et on Tallinnas ja tal on mind näha vaja. Sõitsin siis järgmisel päeval linna tagasi ja kohtusime. Selgus, et ta oli oma neiust lahku läinud ja esimese asjana mulle helistanud. Järgmised kolm päeva olime kogu aeg koos, nii päevad kui ööd. Käisime linnas ringi, käisime rannas, käisime kus iganes ja rääkisime, rääkisime, rääkisime, rääkisime. Rääkisime nii vabalt, nagu vahepeal ei olekski midagi olnud, aga rääkida oli palju – viie aasta jagu.

Elu läks edasi ja järgneval nädalal nägime üksteist sageli, kuid siis aina vähem, kuni ta ühel hetkel ütles, et läheb nüüd Pärnusse tagasi: nad leppisid ära. Ilmselt nende leppimine oli paljuski seotud meie jutuajamistega – nende suhet arutasime palju. Seda kuuldes teadsin, et nüüd ta astub minu elust jälle välja. Nii ka läks.

Tänaseks ei ole me aastaid suhelnud, aga tean, et ta on sama neiuga koos ja ta on õnnelik. Olen mõelnud nende nädalate peale, mis vahepeal koos veetsime. Kas mind on ära kasutatud ja ta kontakteerub minuga ainult siis, kui tal on vaja?

Tõtt-öelda ei, need nädalad olid väärt viit aastat. Ta on minu sõber ja tahan ainult, et ta oleks õnnelik. Ma olin kõrvust tõstetud, kui ta oma murega minu juurde tuli. Pärast viit aastat teadis (või lootis) ta ikka veel, et võib minu poole pöörduda ja ma loodan, et ta teab seda ka edaspidi. Sõprus on ajatu.

Sellest hoolimata ei arva ma, et see alati nii peaks olema, kui sõber endale kaaslase leiab. Elu jooksul olen mitmete sõpradega nii kontakti kaotanud. Õnneks paljude puhul on see probleemiks vaid suhte alguses ja hiljem olen neile ikka jälle meelde tulnud (isegi kui lahku pole mindud).

Oma suhte kõrvalt püüan alati aega leida nii meessoost kui naissoost sõpradele. Võib-olla tänu oma kogemustele oskan sellele rohkem tähelepanu pöörata. Samas saan täiesti aru, et minu kaaslast võib häirida minu meessoost sõprade rohkus. Tuleb lihtsalt leida tasakaal sõpradega ja kaaslasega veedetud aja vahel. Kui suhtes on vastastikune usaldus, siis ei ole see probleem.