Kuidas armastada oma tööd?

, sisekosmos.ee
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Koolitaja Kaido Pajumaa kirjutab sisemise arengu portaalis sisekosmos.ee eri võimalustest, kuidas võib oma töösse suhtuda, ning sellest, kuidas armastada oma tööd.

Kujuta ette, et sa oled sääsk, ja sa tead, et sääskede eluiga on umbes 30 päeva. Sa oled sääsk, kuid üks väga eriline sääsk, sest kõiki muid asju teed sa nagu inimene - sa oled sääsk, kes elab ühe tavalise inimese elu. 



Sellest 30st päevast veedad sa tõenäoliselt 22 päeva töö juures, et elatist teenida. Seega, kui sul on ainult 30 päeva, millest sa 22 päeva 9st 17ni töö juures veedad, siis arvatavasti sooviksid sa nendest 22st päevast võimalikult palju rõõmu tunda.

Kui sa need 22 päeva teed tööd, mida sa ei kannata silmaotsaski, võib öelda, et sa raiskad lihtsalt oma elu ära.

See näide võib sulle üsna jabur tunduda, kuid see on praktiliselt ainukene võimalus end elu kaduvuse üle mõtlema saada.

Enamik inimestest istub oma igapäevases rutiinis, teeb tööd, mis teda ei inspireeri, ja otsib kuskilt õnne, mida aga ei pruugi kuskilt tulla. Sellisel juhul on kõik need tööpäevad raisatud päevad. Ja lõppkokkuvõttes saab see olema üks raisatud elu.



Me ei ela ideaalses maailmas


Maailm on täis edutreenereid, kes ütlevad, et kui sulle su töö ei meeldi, siis vaheta eriala ja tee midagi, mis sulle meeldib. Jah, ma olin isegi veel paar aastat tagasi just samasugusel seisukohal. Kuid mitte enam, sest kuhu meil nii väga minna on, kui me otsustaksimegi tööd vahetada?



Kui küsida inimestelt, mis on nende kirg ja mida nad tegelikult teha soovivad / oskavad, ei oska 95 protsenti neist mitte midagi vastata. Ja just sellises olukorras kutsuvad edutreenerid ja -raamatud meid oma seniseid töid tagaplaanile jätma ning minema uusi ja seiklusrikkaid väljakutseid otsima.



Miks ma oma meelt muutsin? Seepärast, et mõnikord võib põhjus töö mõttetuses olla inimese peas, mitte töös eneses. Sageli kiputakse arvama, et kuskil on mingi unistuste töökoht, mis teeb meid õnnelikuks.

See on umbes sama lähenemine, et kuskil on unistuste maja, mis teeb meid õnnelikuks, kuskil on unistuste sõbrad, kes teevad meid õnnelikuks, kuskil on unistuste inimene, kes teeb meid õnnelikuks.

Kurb tõsiasi on aga see, et unistuste asjad ja inimesed on ainult meie peas. Ideaalseid lahendusi ja ideaalseid inimesi ei ole olemas. See on illusioon, mille me loome enda pähe, ja hakkame seda siis taga ajama. Ning täpselt sama juhtub ka töökohaga - me vaatame üle oma praegusest ametist kaugele silmapiirile, ja loodame, et seal ootab meid rahu ning õnn. Vaevalt küll.



Rahu eespool eesmärke


Umbes aasta tagasi toimus minu elukäsitluses oluline nihe. Kui ma olin varasemalt väga eesmärgipärane, lootes kogu maailma enda pilli järgi tantsima panna, siis umbes aasta tagasi väsisin ma ootamast.

Ma sirvisin kõiki neid raamatuid, vaatasin inimesi ja analüüsisin iseennast, ning küsisin endalt: «Mida ja kui kaua ma ootan?». 

Ma olin selleks ajaks 10 aastat proovinud «asju ära teha», et siis rahu leida, aga ma polnud ikka veel rahul. Paljud asjad olid läinud viisil, nagu ma ootasin, kuid palju asju oli veel teha.

Isegi kui 5 aastat tagasi oleksin ma tänast elu hinnanud hindega 10, siis nüüd ei oleks ma pannud rohkem kui 5 - nii palju ruumi oli ju veel edasiliikumiseks. Nii ma siis rühkisingi aina edasi. Kuni ma lõpuks väsisin ära ega viitsinud enam.

Mul tekkis uus küsimus: «Kuidas leida rahu eespool eesmärke?».

Selle küsimuse sisu on lihtne. Väga lihtne on õnnelik olla siis, kui asjad lähevad meie plaanide kohaselt. Kuid elus on väga palju asju, mis ei lähe plaanide kohaselt.

Seega, kui me oskame õnnelikud olla ainult plaanitud kursil viibides, on meie igapäevaellu rahulolematus sisse programmeeritud. Ja vot see oli see, mis mulle ei meeldinud, ning ma hakkasin otsima uusi viise - seekord enda peas - , kuidas leida rahu just praeguses hetkes, praeguses eluolukorras, ja kogedes elu sellisena, nagu see praegu on.

Mitte lootes ja oodates, et ühel hetkel on asjad paremini, ja küll ma siis alles naeratan, vaid just praegu, sest esiteks, mitte ühtegi hetke peale praeguse hetke ei eksisteeri, ja teiseks, me ei tea kunagi, millal saabub meie isiklik viimane hetk.



Töö, karjäär või kutsumus?


Kuidas sa oma tööst mõtled? Ükskõik, missugune amet sul on, saad sa sellele läheneda kolme erineva nurga alt.

 Ma teen tööd, et raha teenida
Kui sa kuulud sellesse klubisse, käsitled sa oma tööd nagu pangaautomaati.

Sind ei huvita eriti, kuidas raha firmasse jõuab, vaid sa keskendud ainult kitsalt enda isiklikele huvidele - kuidas kuu alguses palk kätte saada ja oma elu võimalikult hästi ära elada. 



«Töö» on väga levinud klubi, kuhu kuulub suur hulk inimestest, sest nad lihtsalt ei ole osanud oma tööle sügavamat tähendust anda. Nad mõtlevad igapäevaselt ainult kitsalt oma tööülesandele, püüdes selle kuidagi ära teha ning sellega asi piirdubki.

Ülejäänud aja klatšivad nad ülemusi või poliitikuid, kes ei lase nendel õnnelikuks saada. Nad on oma töö orjad. Tegelikult nad aga ei mõista, et nad on taaskord ainult oma mõistuse ja mõtlemise orjad.



Ma teen karjääri


Teine levinud viis oma töösse suhtuda on seda karjäärina käsitledes. Sellisel juhul ei mõtle inimene ainult sellele, kuidas oma palk välja teenida, vaid teda motiveerivad ka võimalikud hüved tulevikus, kui ta peaks karjääri tegema.



Karjääripõhine lähenemine on päris hea, sest see paneb inimesed juba mõtlema perspektiivis ja annab neile teatud tüüpi arengutunnetuse. Ja nii, nagu arenevad nad ise, areneb ka firma. See on hea, sest firma areng tagab töökoha ja elu jätkusuutlikkuse, mida esimene lähenemine pakkuda ei suuda.



Siiski on karjääripõhise lähenemise suurimaks nõrkuseks just perspektiiv ehk elamine tulevikus. Inimene, kes keskendub ainult oma karjäärile, mõtleb kogu aeg sellele, kuidas tulevikus mingeid asju ära teha.

Teda motiveerib see, et ühel hetkel on ta parema ameti peal, ja siis saab ta õnnelikuks. Aga kuhu jääb jällegi praegune hetk, ja praegune töö? Ning kes üldse garanteerib, et ta lõpuks karjääriredelil hüppe teeb?



Minu töö on minu kutsumus


Kolmas lähenemine on loomulikult kõige parem nii inimesele endale kui ka firmale, kuid see võib esmapilgul tekitada ka päris palju segadust. Selle lähenemise baasiks on «kutsumus».

Kutsumus on töö, mida me oskame teha ja mida me tahame teha. Kuid nagu artikli alguses juttu oli, ei suuda enamus inimesi oma kutsumust ja kirge tuvastada.

Kas see tähendab siis, et enamik inimestest ei saagi kolmandasse klubisse kuuluda? 

Lõpeta otsimine ja otsusta, mis on sinu kutsumus! Mõeldes ja lootes kogu aeg selle peale, et ühel hetkel ma avastan oma kutsumuse, ja küll ma siis saan alles õnnelikuks, on sama naiivne, nagu loota, et keegi kunagi tuleb ja teeb sind õnnelikuks.

See ei tööta. Ideaalseid töökohti ei ole olemas, mistõttu on viimane aeg vaadata oma praegusele töökohale otsa ning küsida endalt: «Kuidas ma saaksin just praegu oma suhtumist ja mõtlemist muuta, et sellest tööst rohkem rõõmu tunda?» 

Mis tähenduse sa oma tööle annad?


Ükskõik, missugust ametit sa pead, on see amet väga oluline. Vastasel juhul ei makstaks sulle selle eest palka. Kui sul on töö ja firma või ametiasutus maksab sulle selle töö eest raha, siis järelikult oled sa ettevõttele oluline.

Jah, tegelikult ei ole sa mitte ainult ettevõttele oluline, vaid sa oled oluline ettevõttele, selle klientidele, kolleegidele ja kogu ümbritsevale maailmale.

Me mõtleme oma tööst liiga väikselt. Näiteks, minu amet on praegu «koolitaja».

Nüüd tekib küsimus, kuhu ma oma tööd tehes tähelepanu suunan - kas ainult auditooriumi ees kõnelemisele või selle kõnelemise tagajärjel tekkivale mõjule mind kuulavatele inimestele, ja omakorda nende tuttavatele.



Täpselt samamoodi saab lahti mõtestada igasuguse teise ameti. Ükskõik, kas sa oled müüja, ehitaja, raamatupidaja, juht, müügimees, maaler, kunstnik või lendur - sinu töö on väga oluline, sest see mõjutab sind ümbritsevaid inimesi.

Kui sa oled müüja, siis sinu tööst sõltub, missuguse tujuga inimene poest lahkub. Sinust sõltub, kas klient langetab õige ostuotsuse, mis võib omakorda mõjutada tema elu ja ka paljude teda ümbritsevate inimeste mõju.

Sinust sõltub, kui hästi läheb su firmal - kui sa oled kogu aeg mossis, siis mitte ükski klient ei tule enam sinu poodi ja sellisel juhul pole sul varsti enam ka tööd.



Töö mõtestamine tähendab otsustamist, kuhu sa oma tähelepanu suunad - kas ainult oma tööülesandele või töö tegemise tagajärjel tekkivale mõjule? Mida laiemalt sa oma mõju näed, seda motiveeritum sa oled, sest sa mõistad, et see on oluline, mida sa teed.



Milleks kogu see jama?


Nüüd võib jääda sulle mulje, nagu oleksid firmad minult selle artikli tellinud. Haha ... kaugeltki mitte. Me räägime siin ju ikka veel isiklikust õnnest ja arengust. Nagu ma eespool mainisin, ei propageeri ma juba ammu seda, et kui sulle oma töö ei meeldi, siis vaheta tööd.

See ei ole nii lihtne, ja see ei ole alati vajalik, sest juhul, kui sa ei oska oma praegust tööd mõtestada, ja see tundub sulle tühine, juhtub sama asi ka järgmisel ametikohal. Ning niimoodi sa jäädki ameteid vahetama, lootes kogu aeg ühel hetkel selle õige leida. Aga seda ei saa juhtuda, sest probleem ei ole mitte ametites, vaid sinu suhtumises ja mõtlemises.



Kuna sääsel on vaid 30 päeva elada, millest ta 22 päeva tööd teeb, on väga oluline, et ka nendest 22 päevast võimalikult palju rõõmu tunda. Just see on põhjus, miks ma selle artikli kirjutasin - ära mõtesta oma tööd ja ära leia meelerahu mitte kellegi teise kui vaid iseenda pärast.

Need on sinu 22 päeva, mitte sinu ülemuse, sõbranna või abikaasa omad. Sina oled see, kes iga päev seda tööd teeb, ja sina oled see, kes kannatab, kui sa ei oska oma tööle sügavamat tähendust anda.

Kas sa mäletad lugu kolmest puusepast? Ühe käest küsitakse: «Mida sa teed?», millele see vastab «Laasin palki». Teise käest küsitakse: «Mida sina teed?», millele teine vastab «Ma ehitan katust».

Ning kolmanda käest küsitakse: «Mida sina teed?», millele vastates puusepa nägu naerule läheb ja ta vastab: «Ma aitan lastel targemaks saada, et meie riik ja ühiskond paremaks paigaks muutuks». Nad kõik ehitasid koolimaja. 



Millele sina oma igapäevast tööd tehes tähelepanu suunad? 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles