Ehkki sagedamini tekitab paarisuhetes probleemi ebavõrdsuse tunnetamine, võib PREP-paarisuhtekoolituse koolitaja ja nõustaja Kaia Kapsta sõnul end sisemise väärtuskonflikti tõttu häirituna tunda ka naine, kelle mees aktiivselt pereelus osaleb ja kodutööde jaotamisse mõistlikult suhtub.
Kapsta märkis, et kodutööde ja koduste vastutusalade jaotamine tundub küll olevat argine teema, kuid tegelikult on tegemist valdkonnaga, mis puudutab meie sügavaid baasilisi arusaamu ja uskumusi selle kohta, kuidas asjad peaksid elus käima. Ka ootusi, millele olema elu rajanud ja millest sõltub õnnetunne meie elus.
«Me kaldume tundma end altveetuna, kui reaalsus, millega igapäevaselt silmitsi seisame, ei vasta meie tegelikele ootustele. Ootused on sageli teadvustamata, sageli on iseendalgi keeruline oma isiklikke ootusi täpselt sõnastada,» selgitas ta.
Samas annab sisetunne meile Kapsta sõnul koheselt märku, kui asjad ei lähe vastavalt meie ootustele. «Enesele aru andmata kaldume reagerima sellisel puhkudes tusatujuga, närvilisusega, masendusega, kriitikaga teise osapoole suhtes.»
Vastastikune kriitika võib nõustaja sõnul puudutada esmapilgul tähtsusetu ja teisejärgulisena tunduvaid asjaolusid. «Me kaldume suunama oma fookust partneri eksimustele peamiselt selleks, et alateadlikult juhtida kõrvale tähelepanu oma isiklikult ärevustundelt ja tundelt, nagu me oleksime mingil moel läbi kukkunud seoses oma ootuste ja unistuste mittetäitumisega.»
Kapsta tõdes, et kui ootuste ja tegelikkuse vahel hakkab juba kuristik haigutama, kalduvad naised tundma ennast kandvat ihuüksinda kogu maailma koormat, ülemäärase vastutuse taaka. Mehed aga kalduvad tundma seda, et neid ei mõisteta, neid ei väärtustata ja nad on isoleeritud.
Alateadlikult kogutud uskumused
Kuid ootused ja uskumused ei ole Kapsta sõnul sageli mitte teadlikult valitud, vaid me oleme neid terve elu jooksul alateadlikult otsekui endasse imenud oma päritoluperekonnalt, teistelt autoriteetidelt, sõpradelt, meediast.
«Ideaalpilt kodutööde jaotamisest baseerub suuresti arusaamisel meheks ja naiseks olemisest ning soorollidest. Samuti sellel, missuguseid hoiakuid me oleme oma lapsepõlvest kaasa saanud vastassoo suhtes,» tõdes nõustaja.
Ta tõi näite mehest, kes seisab oma töökohal võrdõiguslikkuse eest ning püüab käituda vastavalt ka kodus. Näiteks võib tal olla aja jooksul tekkinud silme ette ilus kuvand, et idüllilised õhtud kodus võiksid hõlmata koos kokkamist või et üsna sageli võiks mees isegi oodata naist õhtuti aurava söögiga, kui naine juhtub temast hiljem koju jõudma.
Samas võisid mehe enda lapsepõlvekodus käia asjad hoopis teistmoodi - näiteks olid mehed tema kodus pigem kas pereelu äärealadele surutud või olid nad juba ise ennast peresuhetega kaasuvate pingete eest põgenedes distantseerinud.
«Abituse ja eraldatuse tunne võis tema isas aga hoopis vihaks ja vägivallaks üle kasvada. Turvaline ja lihtne mõelda, et keegi teine on süüdi.. .süüdi selles, et minul on täna millegi pärast halb tuju…, süüdi selles, et mina tunnen ennast täna räbalasti… Sageli võib sellise mustriga kaasuda ka arusaam, et naised ongi kuidagi meestega võrreldes vähem väärtuslikud,» selgitas nõustaja.
Kui sellises peresüsteemis üles kasvanud poeg püüab oma uues peres teistsugust mudelit rakendada, võib tal see esialgu imehästi ka õnnestuda. Kuid mingi aja möödudes võib sellessamas mehes hakata süvenema väärtuskonflikt, kuna iseenda üles ehitatud pildi taustal ei ole ta võimeline end piisavalt mehena defineerima.
«Ta adub teatavat vastuolu selle vahel, missuguse pildi ta oma lapsepõlvest seoses isaks ja meheks olemisega sai, ning selle vahel, missugust elu ta täna elab, kes ta täna olla püüab. Ja sisimas ta ei ole õnnelik, kuna tema sügavad vajadused on tegelikult jäänud rahuldamata. Tema sügavam vajadus on olla mees. Tunda ennast mehena oma peresüsteemis,» selgitas Kapsta.
Sama võib nõustaja sõnul üllatuslikult juhtuda naisega, kellele on sattunud kaasaks mees, kes kodustes tegemistes aktiivset osalemist siiralt naudib. «Kõik tundub ju super olevat, aga siiski on seal midagi, mis naist sisemiselt kriibib.»
«Nimelt võivad tema päritoluperekonna uskumused kõneleda hoopis sellest, et üks tubli naine kannabki kogu majapidamise enda õlgadel. Kui see võimalus temalt ära võetakse, siis… süütunne, mis ütleb, et mina ei ole naisena oma tegemiste kõrgusel, võib lausa lämmatama hakata.»
Kogu see ebapiisavuse tunne suunatakse sel juhul kriitikana hoopis mehe poole, kuidas too teeb asju kogu aeg valesti ja et tegelikult on ikkagi naine see, kes peab kodus kõige eest vastutama. Põhjuseid rahulolematuseks leitakse Kapsta sõnul alati.
«Niisiis - kusagil sügaval, selle olmeliste asjade pealiskihi all ongi tavaliselt peidus meie sügavamad vajadused ja baasilised uskumused. Kui miski satub nendega vastuollu, tekib meie sees väärtuskonflikt ja me tunneme ennast emotsionaalselt vägagi häirituna olevat.»
Nõustaja sõnul ei suuda inimene lõputult sellises vastuolus toime tulla ja varem või hiljem sunnib sisemine ärevus ja ebamugavustunne teda midagi muutma, midagi lõhkuma, millelegi vastu hakkama.
Ootused selgeks
Seega on Kapsta hinnangul oluline juba suhte algusest peale oma vajadusi, soove, igatsusi ja piire selgelt väljendada ning teha vajalikke kokkuleppeid. «Mida me ootame teiselt osapoolelt ja mida oleme valmis omalt poolt vastu andma.»
Mida selgemalt me oma ootusi teadvustame ja sõnastame, seda vähem saame tulevikus kogeda nendega seotud pettumusi. «Samas on suhte alguses asjade selged läbirääkmised olulised ka selles suhtes, et see aitab meil kaardistada seda, kas meie ootused äkki mitte nii vastuolulised ei ole, et neile ei saagi väga palju ühisosa rajada,» tõdes Kapsta.
Nõustaja sõnul on see hea koht otsustamiseks, kuidas sellega toime tulla ja olema õppida, kui asjad ja olukorrad ei ole ideaalsed. «Äkki on ikkagi võimalik midagi olulist üles ehitada vastastikusele aktsepteerimisele? Lubades samas teisel osapoolel jääda selleks, kes ta tegelikult on, mitte teda muutma kiirustades. Selline hoiak võiks olla vastastikune. Ühepoolset viib see taas suhtedünaamika tasakaalust välja,» lisas Kapsta.