Poliitik ja ettevõtja Reet Roos ütles Õpetajate Lehele antud intervjuus, et alalhoidlikkus on Eesti naiste õnn ja õnnetus. «Paljud naised ei julge firmat luua, aga Eesti naisettevõtjad on see-eest meestest n-ö kuulikindlamad – üle jõu elamist ja riskimist on vähem.»
Reet Roosi usutles Meeli Parijõgi.
Miks hakkasid riigikogus tegelema alimentide teemaga?
Jõudsin selle teema juurde, kui püüdsin aidata raskes olukorras tuttavat. Tuli välja, et see ei olegi nii lihtne. 2003. aastal, mil ma seda asja ajama hakkasin, tuli kohtust vahel väga imelikke otsuseid. Näiteks mees sõitis džiibiga ja omas firmat, aga tõestas kohtus, et tal on miinimumpalk või polegi sissetulekut. Või et naine raiskab kogu raha kosmeetika peale ega oska üldse last kasvatada.
Aastatega on muutunud nii palju, et enam ei öelda: «Ah, Roos ajab mingit feminismiasja.» Räägime ju lastest, mitte sellest, et emme on hea ja issi halb, või vastupidi. Nüüd tehakse kohtus mu meelest õiglasi otsuseid. Lapsel on ju õigus, et mõlemad vanemad teda kasvatavad ja toetavad.
Kas varem nii ei arvatud?
Arvamusi oli igasuguseid. Mul ei lähe meelest kiri, mille saatis kunagi üks mees Narvast. Ta kirjutas, et kui naine on läinud ise mehe juurest ära, pole tal õigustki alimente saada. Tollal mõtlesin, et ühiskonna arusaamad on ikka väga kreenis, kui Arnold Rüütli väljendit kasutada.
Aga kui mehel pole raha?
Surm ei võta ka sealt, kus ei ole. Palju rohkem on mehi, kes hiilivad lihtsalt alimentide maksmisest kõrvale. Kui mees teeb kõik selleks, et alimente mitte maksta, siis on tal seaduses selleks ka võimalused.
Ta võib küll võtta kriminaalvastutusele vanemakohuse mittetäitmise eest, aga mitte siis, kui ta kas või üks kord poole aasta jooksul kannab üle kas või ühe euro. Selline stsenaarium on levinud.
Ähvardusena kõlab meestelt järjest enam, et nad võtavad naiselt lapse hoopis ära, kui neid alimentide nõudmisega rahule ei jäeta… Sinikaid saab naine arsti juures tõestada, aga kuidas tõestada psüühilist vägivalda?
Kui kurioosselt maksmisest kõrvale hiilitakse?
Maksmisest kõrvale nihverdades ei põrkuta tagasi ka sellest, et võetakse kallis advokaat ning teatatakse kohtuistungil, et advokaadi eest maksid hoopis sõbrad.
Kohtutäiturite süsteem toimib hästi siis, kui on vaja parkimistrahve välja nõuda. Kui naine läheb võlanõudega kohtutäituri juurde, ütleb kohtutäitur ohates, et kui mees ei tööta või töötab mustalt, ei saagi midagi teha. Sageli soovitab kohtutäitur naisele, et luura ise, kus su mees töötab, ja katsu hankida sellest fotod.
Näiteks kui mees on mustalt autojuht, pildista nii, et on näha auto number ja mees roolis. Naine peab kasvatama lapsi, käima tööl, et neid ülal pidada, ja minema veel luurele. Kõige inetum on, kui palutakse, et laps pildistaks isa asitõendite kogumiseks.
Kuidas olukorda paremaks muuta?
Tuleb parandada seadusandlust nii, et kohtutäiturid saaksid infot rohkem maksuametilt. Kui naine ütleb maksuametis, kus mees töötab, ei juhtu midagi. Maksuametil on teised prioriteedid. Nüüd on uus masu tulemas ja ümbrikupalgad võivad protsentuaalselt veelgi suureneda, mis tähendab, et maksuamet peab olema iseäranis terane ja koostöövalmis.
Sinu teine missioon on MTÜ Naised Emakakaelavähi Vastu.
Kõigi MTÜ liikmete mõnel lähedasel on olnud kokkupuude vähiga. Eestis on üks Euroopa suuremaid suremusi emakakaelavähki, mis näitab, et meie naised ei käi piisavalt sageli arsti juures.
Eestis arvatakse, et vähk on vanainimeste haigus, aga see niidab järjest nooremaid. Haigekassa maksab aastakäikude kaupa kinni skriininguid. Kui Soomes osaleb skriiningul umbes 90 protsenti naistest, siis meil on osalemine madal.
Käime koolides ja naiste üritustel. Vestleme ja jagame teavitusmaterjali. Minu meelest on MTÜ-de vormis vabatahtlikku tööd Eestis veel vähe. Olen meie seltskonna üle väga rõõmus ja näen statistikast, et nii riiklikud teavituskampaaniad kui ka meie tegevus on vilja kandnud – naised on hakanud sagedamini arsti juures käima.
Kuidas sinust ettevõtja sai?
Tundub, et naisettevõtja on nagu punasesse raamatusse kantud liik. Olin üheksateistaastane, kui aasta pärast keskkooli ettevõtlusega alustasin. Kogu keskkooliaja olin kindel, et teen oma firma, aga mul polnud ideed, mis firma see olla võiks, ja polnud mingisuguseid eelteadmisi, kuidas seda teha. Ümberringi aina erastati ja ärastati.
Mõte, mida teha, tuli lihtsalt ühel päeval. See oli nii ärev otsus, et ma ei maganud terve öö. Muidu olen väga korraliku unega, mul on elus olnud ainult kaks ööd, kus ma pole saanud sõba silmale. Üks neist oli see.
Tegin terve öö plaane. Tõusin valutava peaga, aga tahtmist täis, ja hakkasin tegutsema. Ostsin esimese hooga arvuti. Hakkasin kodus reklaame tegema ja kohe ka meediat planeerima. Seda teen senimaani. Edu võti on ilmselt see, et olen teinud ühte asja väga kaua. Mul on hiidlase jonni ka.
Millised on sinu suuremad õppetunnid ettevõtjana?
Ettevõtja tähendab ettevõtlikku inimest. See on otsustamine: nüüd teen, riskin, tulen turvatsoonist välja. Teine oluline asi on järjekindlus. Tagasilööke tuleb kõigil, nutumaitse on aeg-ajalt suus.
Esimene väga raske hetk oli Venemaa esimene kriis 1997. aastal. Mul oli siis väike firma. Eesti turg kukkus kokku, hirmus palju jäädi võlgu. Mul oli hirm ja ma ei osanud midagi teha, sest meil polnud kriisidega mingit kogemust. Kartsin palgapäeva, sest teadsin, et raha palga maksmiseks ei pruugi olla.
Pärast seda tuligi otsus, et peame firmaga laienema üle Baltikumi. Siis on kandepind suurem ja kriiside puhul pole kogu vara kahe kuuga otsas ja firma haamri all. Eestist Läti ja Leedu turgu võtta ei ole lihtne. Need on nii erinevad. Lätis on korruptsioon ja varastamine palju levinum kui Eestis.
Ühesõnaga, raske aeg oli üsna kaua. Häid aastaid tuli umbes viis ja 2007 tundsin jälle, et ei tea, mis saab. Siis loed jälle kokku «rasvavaru», mis ettevõttel on, ja arvestad välja, kui kaua sa vastu pead.
Nüüd on ilmselt tulekul uus kriis. Ettevõtjad räägivad, et praegu ei tohi enam investeerida. On varude kokkulugemise ja arvutuste tegemise aeg. See on Eesti ettevõtjatele juba kolmas kogemus.
Selle võrra on lihtsam, et oleme nüüd targemad. Eesti riigil on ka paindlikkust, nii et kriisis oleme vana jäigastunud Euroopa ees eelisolukorras. Katsu sa Prantsusmaal poolt tööpäevagi kärpida, siis pannakse seal jälle autod põlema.
Norral on nafta, tuule- ja hüdroenergia ning lõhekasvatus, nii et Norra võiks meid vallutada.
Eesti pankrannikul on samuti tuult küll.
Kui keegi meil tuulegeneraatori ideega välja tuleb, on kohe platsis inimesed, kes ütlevad: hoidke näpud minu kodust eemal. Ka Hiiumaale tuuleparkide tegemine pidurdus. Näiteks kaebab mõni kinnisvaraarendaja, et tema merevaade rikutakse ära.
Mis on naisettevõtjate tugevus?
Alalhoidlikkus on Eesti naiste õnn ja õnnetus. Paljud naised ei julge firmat luua, aga Eesti naisettevõtjad on see-eest meestest n-ö kuulikindlamad – üle jõu elamist ja riskimist on vähem. Naiste ettevõtted püsivad seetõttu kauem.
Naiste nõrkus on kehv delegeerimisoskus. Öeldakse, et eesti naine jaksab ülal pidada seitset last ja joodikust meest. Ettevõtluses on naisi, kes hoiavad näiteks koristaja pealt kokku ja koristavad ise. Teevad kõike ise, kuni vaim raugeb.
Ütlen oma juhtidele, et kui töötada 80 protsenti ajast, ei maksa ette kujutada, et suudad rohkem. Kui 20 protsenti tööajast istuda ja järele mõelda, siis see on samuti töö. Vahepeal tuleb hinge tõmmata ja meeskonda luua.
Kas naispoliitik on haruldane liik?
Kas ta just väljasurev liik on, aga liiga aeglaselt asurala võttev küll. Arvan siiski, et naiste arv poliitikas hakkab kasvama – järgmises riigikogus on rohkem naisi, ülejärgmises veel rohkem.
Noort naist hakkavad vanemad meespoliitikud sageli isalikult patroneerima à la ma räägin sulle, kuidas asjad tegelikult on. Ettevõtluses pole naljalt suhtumist, et kui oled naisterahvas, siis protokolli ja vala kohvi. Poliitikas on see kahjuks rohkem levinud. Kuni naised seda mängu kaasa teevad, ei muutu midagi.