Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

João Lopes Marques: need salapärased Veenuse lohukesed

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
João Lopes Marques | FOTO: Erakogu

«Sa ainult vaata neid imelisi joystick`e meie ees!» kommenteeris Sander õhtusel jalutuskäigul Primorsky bulvaril.

«Joystick`id? Mida sa silmas pead?» uurisin intrigeeritult.

«No kuule, sa ainult vaata, kui võrratult ilusad on need väikesed lohud naise pluusiääre all…»

Sanderil oli õigus. Öö oli Odessas erakordselt soe ja tüdrukud lubasid endale pisut rohkem kui tavaliselt. Juulikuu võlud. Järgmise tunni veetsime kõige parimaid joystick´e kommenteerides.

«Ma ei saa aru, kuidas ma pole neid enne tähele pannud,» tunnistasin talle. «Aga kas sa ei arva, et see «joystick» on nende kohta jube sõna? Päris seksistlik… Muide, kas sa tead, kuidas selle õige nimetus on?»

Sander kergitas oma tihedaid kulme ega öeldnud sõnagi. Ta oli minu küsimuse peale šokeeritud, hinge põhjani solvunud. Nagu tema jaoks ei saanukski neil väikestel lohukestel muud nime olla. Tema oli selle kehapiirkonna isiklikult avastanud, temal oli seega ka volitus sellele üks ja ainus nimi anda.

Nii et joystick´id.

Sander ja see 2005. aasta jalutuskäik avasid sellele teemale mu silmad. Kuudepikkuse küsitluse ja mõningase digitaalse uuringu tulemusel järeldasin, et 99 protsenti inimkonnast ei ole sellist elegantset nimetus nagu «Veenuse lohud» kunagi kuulnud.

Sellisel teadmatusel (või ka ükskõiksusel) on küllap rohkem kui üks põhjust:

  • nad paiknevad alaseljal, mis ei jää otseselt vaatevälja;
  • silmad, nägu, jalad, tagumik või rinnad teiste hinnatud kehapiirkondade seas, püüavad kergemini meie valikulise tähelepanu endale;
  • nad on nii spetsiifilised anatoomilised elemendid, et teiste kehaosadega analoogiaid tuua on raske;
  • osa inimesi usub ekslikult, et tegemist on keha deformatsiooniga;
  • nad pole mitte ainuomased naistele, vaid neid on näha ka osadel meestel, kuigi mitte nii selgelt;
  • keegi ei taha uskuda, et meie kehas on väike side, mis ühendab selgroogu nahaga;
  • geneetiliselt määratuna sõltub nende loomulike taanete esinemine inimese päritolu koordinaatidest.

Viimane argument seletab vähemalt osaliselt ka minu enda teadmatust. Tundub, et Lõuna-Euroopa naistel on Veenuse lohud vähemnähtavad kui siinsel Kirde-Euroopa liigil. Lisaks muidugi ka naiste riietumisharjumus: 2006. aastal Tallinnasse tulles jäi mulle kohe silma, et nii eesti kui vene tüdrukuid on Veenuse lohukestega õnnistatud ja et neile meeldib neid ka teistele näidata.

(Kahju, et nii paljud on nad tätoveeringuga ära rikkunud.)

Liibuva või lühemat sorti pluusi alt välja paistvad lohud on nagu afrodisiaakum. Tehke kiire ring Tallinna populaarseimates sohvikutes ja veenduge ise: kummardades tulevad tüdrukutel seljalohukesed pluusi alt šarmantselt välja. Alasti teie ees. Tüdrukud muidugi teavad, et teiste laudade tagant vaadatakse. Raske on mitte vaadata, eriti kui teda on õnnistatud kahe eriliselt kauni õnarusega.

Nad on karjuvalt ilusad ja ta kordab liigutust. Veel ja veel. On ilmne, et see tüdruk on nende üle väga uhke.

«Need lohud on tõesti müstiliselt veetlevad,» arvab ka Triin, kes paradoksaalsel kombel hakkas nende vastu huvi tundma alles pärast meie vestlust sel põneval anatoomilisel teemal. Mäletan, kuidas ta mulle sosinal tunnistas, et oli terve pärastlõuna tooli peal upitanud, et neid peeglist oma seljal paremini näha.

(Jah, ka tema tundis end õnnistatuna.)

Eelmisel kuul tunnistas ta mulle ka seda, et nende tagasihoidlike, samas vastupandamatult seksikate seljalohkude ülistamiseks oli ta liitunud kümnete Facebooki lehekülgedega.

«Seal on uskumatuid kommentaare… Tundub tõesti, et see on üks inimkonna paremini hoitud saladusi… Kas sa tead, et Facebookis on isegi olemas ametlik fännklubi lehekülg?» küsis Triin.

Ma ei saa öelda, et Veenuse lohud on mu fetiš. Nagu ma olen juba kirjutanud, on üks minu fetišeid fetišite puudumine. Aga «Veenus» on imeline sõna ja need lohukesed kehastavad nelja omadust, mida ma elus kõige rohkem väärtustan:

  • nad on loomulikud: igapäevasest pilatesest nad palju sügavamaks ei muutu;
  • nad on egalitaarsed: neid on nii tüsedatel kui kõhnadel naistel;
  • nad on pretentsioonitult võrdväärsed kauni dekolteega;
  • tundub, et neisse suhtutakse konsensuslikult: ma pole kunagi kuulnud, et nad kellelegi üldse ei meeldiks.

Aga hiljuti avastasin midagi, mis paneb mind ka muretsema. Lugedes Veenuse lohukeste kohta, sattusin ma muidugi ka kõiksugu isehakanud kohtamis- ja suhtegurude kommentaaridele. Nende teooriad on kohati päris jahmatavad:

«Naised on nii kaela kui selja alaosas väga tundlikud, mille tõttu nende kohtade kas või lühiajaline stimuleerimine mõjub naistele erutavalt. Seega, kui teile tundub, et teie partner on ärritunud või tujust ära, pakkuge talle massaaži, ja ülejäänu jätame me juba teie hoolde.»

Millest mu mure? Sest tundub, et Veenuse lohkudest võib võrgutamise vallas uus populaarne teema saada. Järjekordne trend, mis nende tagasihoidliku sarmi kindlasti tapaks. Vabandust, aga nende lohukeste väärtust ei tohiks alandada banaalse rolliga inimseksuaalsuses.

Julmus ei mõistaks seda habrast kehaosa kohelda. Hullem veel: karta on, et varsti nimetatakse need süütud lohukesed ametlikult joystick´ideks.

Näete? Hirmutav, kuidas me üksteisega mängime.

*Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».

Tõlkinud Teve Floren

Tagasi üles