Psühholoog ja perekeskuse Sina ja Mina nõustaja Marge Vainre jagas meiega soovitusi, mida teha, kui lapsele lasteaeda järele minnes selgub, et ta on jälle viimane ning seejuures näib laps õnnetu ja lasteaiaõpetaja rahulolematu või etteheitev.
Kui laps on aias viimane: seitse soovitust psühholoogilt
27. oktoober 2011, 11:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1. Vältige negatiivse tähenduse omistamist või kinnistamist. Laps on õnnetu, kui viimaseks jäämine on tema jaoks omandanud negatiivse tähenduse. Tähendusi ja tõlgendusi saavad kujundada nii vanemad ise kui ka teised olulised täiskasvanud, sh ka lasteaiapedagoogid.
Näiteks, kui keegi ütleb: «Oh sa vaeseke, jälle oled sina viimane», siis teeb see nukraks ka rõõmsalt mängiva lapse. Lasteaiast lahkumise järjestus ei ole mingi võistlus ei vanematele ega lastele ning peaks olema neutraalse tähendusega.
2. Kui vanem tunneb end süüdi või on kõrgendatud ärevusega lapse suhtes, siis kipub ta end «välja vabandama», liialt muretsema lapse toimetuleku pärast, mis omakorda külvab lapses kahtlusi, et midagi on justkui valesti ja on põhjust midagi karta.
Seega pole hädavajalik pikalt seletada, miks te ei saanud jälle varem tulla. Öelge lapsele eelnevalt ja talle eakohaselt arusaadaval viisil, millal talle järgi tulete. Päevast päeva pole seda vaja korrata. Kui aga laps küsib ikka ja jälle teie tuleku aja kohta, siis vastake tema küsimustele ausalt ja konkreetselt.
3. Täitke alati oma lubadust. Vältige lapse meeleolu tõstmiseks või lohutamiseks katteta lubaduste andmist. Kui andsite sõna, et tulete seekord varem, siis tuleb sellest ka kinni pidada.
4. Võimalusel paluge vahel mõnel teisel pereliikmel lapsele järele minna.
5. Kui on põhjust oletada, et lasteaias ei olda rahul sellega, mis kell te lapsele järele tulete, siis võtke see teema üles, kuid mitte lapse juuresolekul. Isegi kui selgub, et teil on erimeelsusi, lähtuge koostööd soosivatest arusaamadest, säilitage vastastikune sõbralik ja lugupidav suhtumine. Leidke viise, seletusi, lahendusi, mis oleks eelkõige lapse heaolu arvestavad.
6. Mõelge lapsega koos, milline oleks hea viis oodata, milliseid mänge võiks mängida või milliseid tegevusi või koguni eeliseid leida, kui lapsi on õhtupoole vähem, kui laps on üksi kasvatajaga.
Sellest tulenevalt tehke ettepanekuid ka lasteaias pedagoogidele, kuidas laps end viimasena olles hästi tunneks. Kui laps kardab valverühma minemist, võõraid tädisid vms, siis tuleb ka sellele olukorrale lahendused leida.
7. Laps peab saama oma tundeid väljendada. Sageli on lapse tunded vastakad – ta ju igatseb emmet-issit, on kurb oodates ning samas ka pettunud ja pahane, et vanemad ei tule, kui ta neid väga vajab. Vahel koguni hirmul, et talle ei tuldagi järele. Seega võivad lapsed ka käituda vastuoluliselt - vanema silmis laps jonnib, käitub «halvasti», vahel ka agressiivselt.
Noomimise asemel vajab laps, et vanem mõistaks, mida ta tunneb. Väga oluline on neil hetkedel jääda ise rahulikuks ja lülituda lapse aktiivsele kuulamisele, tema tunnete verbaliseerimine, näiteks: «Sa ootasid mind nii väga; oled kurb, et ma varem ei tulnud; sulle ei meeldi üksi mängida jne.»
Vanema mõistev ja rahulik suhtumine loob turvalisust, aitab tal toime tulle keeruliste tunnetega, sh ka oma igatsusega ja õhtutundidel emme-issi ootamisega.