Meie riigi justiitssüsteemis on üheks tähtsaks punktiks õiglane menetlus. Selle mõiste alla kuulub muu hulgas põhimõte, et isikule peab jääma võimalus esitada arvamusi ja vastuväiteid enne seda, kui riigiorgan tema suhtes mingi õigusi piirava toimingu sooritab või akti välja annab, kirjutab lugeja Kairi (nimi muudetud).
Mina arvan, et see põhimõte võiks sama raudbetoonkindlalt kehtida ka kahe inimese vahelistes armuasjades – kõigil olgu õigus õiglasele lahkuminekule.
Pole midagi parata – tänapäeval on paljudel 25. eluaastaks koormaks hiigelsuur pagas erinevatest suhtekildudest, lahkuminekutest, murtud südametest ja lihtsalt valusatest hetkedest.
Viimasel ajal on minuni jõudnud paljude õnnetute tütarlaste pihtimused sellest, kuidas nende peal sooritati klassikaline kadumistrikk. Jäeti maha selgitusi andmata, keelduti rääkimast ja ära kuulamast.
Ainus, mis mahajätja suust olevat kõlanud, on «ma ei oska midagi öelda». Seegi tulnud pärast pisaraid, palumist ja teatava alanduse allaneelamist. Paneb imestama – kui täiskasvanute seas pole enam kombeks öelda «hakkame käima», kas siis nüüd pole tarvis öelda ka «lähme lahku»?
Sõnadesse pandud lõpp paneb suhtele päriselt punkti, millele toetudes saab mõnda aega leinata, nälgida või rämpstoitu süüa, tundide kaupa südantlõhestavad romantilisi draamasid vaadata ja siis edasi liikuda.
«Kõik on läbi» vähendab tunduvalt «aga mis siis, kui…» mõtteid ning lõpuks saab valusa info ära seedida, sellele vee peale tõmmata ja neutraalsete mälestuste hulka talletada. Olgu kui tahes kole reaalsus – petmine, narkootikumid, mängurlus või midagi, mida mõistus hästi ei hooma, parem on teada kui veel kuid loota ja oodata, et mees prügi välja viimast tagasi tuleks või igatsusest nõretava SMSi saadaks.
Teisele poolele peab jääma õigus oma arvamust avaldada. Napilt või pikalt ja segaselt, pisaratega või ilma, tulgu mahajätjale üllatusena, mida paraku kohustuslikus korras natuke taluma peab, veel viimast korda.
Kahtlemata ei arva ma, et mahajäetul oleks õigus endist kaasat hiljem telefonikõnedega pommitada, koduteel jälitada või muidu korduvalt oma suurt õnnetust tema kaela heita, ent see üks moment, kui saab omavahel rääkida, jäägu alles.
Minugipoolest – alati ei pea oma otsust isegi põhjendama, kui muudmoodi kuidagi ei saa.
Olukordi on erinevaid ja usun, et vahel võibki tunduda täieliku enesehävitusena ebameeldivaks muutunud isikule veel midagi selgitada, ent teada andmata jätmist ei vabanda küll kuidagi välja.
Tõsi, tundub justkui tobedana kokku saada vaid selleks, et öelda «ma jätan su maha», kuid kui asja üle juurdlema hakata – kas ei näita see mitte teise poole kindlat meelt, aus(t)ust ja moraalitunde olemasolu?
Hämamise korral rakendub Nutella printsiip – Nutellaga on tegemist siis, kui purgi peal on kirjas «Nutella». Kui mulle pole öeldud «lähme lahku», eeldan ma täiesti õigustatult, et oleme ikka veel koos.
Sõnadesse pandu all käsitlen eranditult näost-näkku öeldud lauseid, mitte kirja Facebookis, jutuajamist MSNis või sõnumit. Lihtsalt näotu ja arg on lahku minna möödaminnes internetis või telefoni teel, kuid sellegipoolest praktiseeritakse eelmainitut jätkuvalt.
On ka mind MSNis maha jäetud ja vähemalt esimest korda (jah, mind on MSNis maha jäetud MITU korda!) arvasin, et tegemist peab olema naljaga, sest kes ometi internetis sedasi ütleks... Selline respekti puudumine minu suhtes pani tõsiselt kahtlema kõiges, mis antud isik kunagi öelnud oli.
Ei saa salata, olen ka kaalunud ärakadumist, et vältida pisaraid ja häbiväärseid väljaütlemisi nagu «jääme sõpradeks» või «asi pole sinus» ning korra olin isegi kindel, et haihtumine on teisele poolele parem, ei pea ta siis ju alandust taluma ning lahkuminek on ju mõlemale poolele eneseväärikuse hävimine.
Mul on väga hea meel, et ümber mõtlesin ja sain siiski inimesega kokku, rääkisin ise ja kuulasin teda ning kuigi see tol hetkel mulle emotsionaalselt mitte midagi ei tähendanud, tähendas talle paljutki, ma usun.
Ka kogemuse võrra targemana kerkib ikka ja jälle esile valus küsimus – miks ei kõlba ühel hetkel isegi korrakski rääkida inimesega, kellele alles hiljuti korduvalt «ma armastan sind» sai öeldud?
Lahkuminek ei olegi lust ja lillepidu. Ei ole lihtsat viisi laiali minna, nagu ka ei ole kümmet nippi kellestki kiirelt ülesaamiseks. Ilus ja rõõmustav sündmus ei pruugi ju suhte lõpp olla, aga teisele sihilikult põrgut korraldada ei ole lihtsalt aus.
Saan aru, et saatuslikul hetkel ei pruugi au, väärikus ja viisakus lahkujale midagi tähendada, aga sellele teisele, kes nõutult telefoni piidleb ja rahutult iga minuti tagant e-posti kontrollimas käib, tähendab küll. Mina propageerin rääkimist.
Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel olulisel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega.