Ma olen 20-aastane ja mul on 4-aastane poeg. Ta sündis siis, kui õppisin kümnendas klassis. Reaalselt kodus olin beebiga kolm nädalat, siis naasin keskkooli. Lõpetasin täiesti õigeaegselt gümnaasiumi ning astusin maineka ülikooli päevasesse õppesse, kirjutab lugeja Kairi (nimi muudetud).
Nüüdseks olen teisel kursusel. Minust saab hinnatud ja hästi teeniv spetsialist, kui bakalaureuse- ja magistrikraadi kätte saan.
Minu poeg sündis püsisuhtest ja suurest armastusest ning kuni tema 3,5-aastaseks saamiseni elasin ma tema isaga koos. Lapse isa on ta kasvatusest alati aktiivselt osa võtnud.
Nüüdseks oleme lahus. Elan lapsega kahetoalises korteris, õpin ülikoolis, elatun juhutöödest ja sugulaste armust.
Juhul, kui ma 16-aastaselt last saanud poleks, oleks ma paar aastakest veel vanematekodus elanud, ema-isaga lakkamatult tülitsenud ja uksi paugutanud. Oleksin peoloom, kes pärast keskkooli lõppu oleks kolinud teise linna ülikooli või tolleaegse peikaga kokku.
Nüüdseks oleksime siiski lahus, ma usun. Mina käiksin õhtuti sõpradega väljas, magaksin järgmised pool päeva maha ja vaevleks motivatsioonipuuduses. Tööl käima ei peaks, sest vanemad toetaks.
Ma ei tea, kumb variant parem on, ehk polegi mõtet sel teemal filosofeerida. Life is what happens to you while you’re busy making other plans, nagu John Lennon ütles. Mina ütlen, et 16-aastaselt emaks saada on väga raske.
Arvaku teised noored emad, mida tahes – keegi ei ole siis valmis. Ükskõik, kui täiskasvanulikult end alaealisena ei tunneks, käsil on siiski lapsepõlv. Ühiskonda ei mahu nii noored lapsevanemad.
Sa enam ei sobi, ei mahu raamidesse, ent kuskile sealt põgeneda ka ei saa, pead selle lihtsalt alla neelama. Mõistlik muidugi ongi oma elu õnne ja õnnetuse analüüsimisel kauaks mitte peatuda, vaid seda elu lihtsalt elada - nii hästi, kui oskad.
Nii noorte inimeste puhul on eesotsas materiaalsed mured, ei osata veel süvenenult mõelda selle üle, mida on ühel 16-aastasel oma lapsele hingelises mõttes pakkuda või kuidas lapsest hea inimene kasvatada, kui isegi veel täiskasvanu pole.
Kuidas ühendada endas laps, kes vanemate rahast elab, ning lapsevanem, kes peaks justkui materiaalselt iseseisev olema. Ka seaduslikus mõttes on alaealisel tegelikult piiratud teovõime.
Mehed ja naised paratamatult võtavad lapsesaamist erinevalt ning usun, et see pole pelgalt müüt, et meestel on raskem endale tunnistada, et neist on kohe lapsevanem saamas, reaalselt sünnibki nende oma beebi. Seda enam, et oled ise 16 ning elukogemust napib.
Naise jaoks on laps reaalne alates sellest, kui ta rasedusest teada saab, ning kõhu kasvades ja sünnituse lähenedes muutub järeltulija aina reaalsemaks. Naine on üheksa kuu jooksul juba ema, ka see on põhjus, miks rasedus nii kaua kestab – see on ettevalmistusaeg. Mehed paraku selle aja jooksul oluliselt valmistuda ei jõua.
«Mida sa nutad?» küsis Alicia.
«Sest me saime just lapse,» ütlesin mina.
«Daa…» ütles tema. «Kas sa said alles nüüd aru või?»
Ja tõde oli selles, et ma saingi.
(Nick Hornby «Maoli»)
Alaealise rasedana pead pidevalt kokku puutuma hukkamõistvate pilkude, häbematu eraellu tungimise, solvavate küsimuste ja noore jaoks täiesti võõraste probleemidega – millisesse Perekooli loengusse end kirja panna, kus haiglas sünnitada, milline vanker beebile osta ja kuidas rinnaga toitmine ikka päriselt käib.
Mul oli raske kohaneda. Muidugi mõtlesin ma korraks, et elu on läbi! Kõik vajub paraku rööpasse, tekib rütm ja loomulikult ei ole midagi läbi, kõik on alles ees. Lapsepõlve mulle küll kauaks ei jätkunud, jah.
Õpetajad ütlesid hiljem, et ei osanud kümnendikku «sellise» pilguga vaadata ja pidasid mind lihtsalt ülekaaluliseks.
Olin uhke, et oma rasedusest ei rääkinud ja endale teistsugust kohtlemist ei nõudnud – selle tagajärjel juhtuski, et sünnituseni usinalt suure kõhuga koolis käies teadis mu lapseootusest vaid klassijuhataja, sedagi lihtsalt seetõttu, et olin arsti pealekäimisel sunnitud õpetajale kehalisest vabastust puudutava tõendi viima.
Ma ei ole uhke selle üle, et lapsega nii vähe kodus olin. Kui ma uuesti valida saaks, teeks ma hoopis teised valikud. 16-aastane planeerigu siiski keskkooli lõpetamist, mitte rasedust...
Nüüd, kus keskkool juba kaks aastat läbi, lapse isast lahku mindud ja laps isegi suurem ja asjalikum, on kõik olmeprobleemid ja igapäevamured minu õlul. Ei, ma ei kurda, mul on elus läinud hästi ning oma valikuid ma ei kahtse, kuid siiski - ma olen 20, 4-aastase lapse ema ja siiani must lammas, kellest parema meelega ei räägitaks.
Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel olulisel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Kairi saab endale Planet Spa Vahemere oliiviõli ja apelsiniõiega silmaümbruskreemi (15 ml) ja näopesukreemi koos -rätiga (75 ml).