Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Kaido Pajumaa: pankrotid minu elus

Kui sa oled ettevõtja, siis on sinu suurim hirm pankrot. Kui sa oled abielus, on sinu suurim hirm lahutus, kirjutab koolitaja Kaido Pajumaa oma portaalis sisekosmos.ee. Tema ise tegi mõlemad läbi, kuid mis edasi?

Materiaalne pankrot


Kui keegi oleks mulle öelnud, kui ma oma esimest ettevõtet asutasin, et see on mõne aasta pärast pankrotis, oleksin ma selle välistanud. Kuid elul olid minuga teised plaanid.

Nii nagu paljud teised noored inimesed, ja miks mitte ka vanemad, unistasin ka mina teismelisena suurest edust, rikkusest ja kuulsusest. Siiski, ma mitte ainult ei unistanud sellest, vaid ma ka tegutsesin selle nimel.

Uskudes, et edu ja rikkuseni viib hea haridus ja karjäär, hakkasin ülikooli teisel teisel kursusel end viimse piirini piitsutama. Ma lõpetasin rahvusvahelise finantsjuhtimise cum laudega ning pidasin lõpuaktusel isegi kõne.

Millest ma seal rääkisin? Ma tõesti ei mäleta. Aga arvestades seda, kui katki ning vaevatud ma edukultusest sel ajal olin, ei saanud sealt midagi väga asjalikku tulla. 

Hansapank näis olevat loomulik jätk juba tehtud pingutusele. See oli Eesti üks suuremaid firmasid, ja kui kuskil üldse edu saavutada, pidi see olema just Hansapangas.

Neli ja pool aastat hiljem sain ma aru, kuidas suured süsteemid meid lollitavad. Ükskõik kui palju ma ei pingutanud, tundsin ma kogu aeg, et see pole piisav. Ma võisin päevad otsa tööd teha, kuid palka sain ikka sama palju.

Kogu aeg räägiti küll palgatõusust, aga palgaläbirääkimistelt tulin tagasi ikkagi pea norus. Siis lubati mind «õnnelikuks» teha aastaboonusega. Kui aga teist aastat järjest hakati «boonusepäeval» rääkima, et tulemused ei ole firmal ikka nii head, nagu oodati, sain aru, et närvide säästmiseks peaks siit lahkuma.



Ma otsisin väljapääsu. Ma teadsin, et ma soovin olla ettevõtja. See võimaldaks vähemalt oma panusele vastavalt ka raha teenida. Umbes pool aastat hiljem tekkiski võimalus sõpradega firma asutada ning hakkasime buumi tippajal muidugi ehitusäri tegema.

Jah, see oli põnevalt šokeeriv üleminek panga 7. korruselt suures kaarhallis olevasse soojakusse, mida me kontoriks nimetasime. Alguses me tegimegi raha. Ma ostsin isegi endale uhke ja läikiva BMW. Kõik tundus sujuvat. Lõpuks ometi.



Kaks aastat hiljem olin ma pankrotis. Lisaks ettevõtlusega seotud rahale kaotasin ma ka kõik selle, mis mul enne firma asutamist oli. Sealhulgas Saaremaale suvemaja ehitamiseks ostetud krundi ning ilusa valgete nahkistmetega BMW. Valus oli.



Sel ajal arvasin, et minuga on lõpp. Tegelikult aga kõik alles algas. Sel ajal arvasin, et see on kõige hullem asi, mis inimese elus juhtuda saab. Nüüd tunnistan, et see on parim asi, mis minuga kunagi juhtunud on.



Romantiline pankrot


Kui keegi oleks mulle kolm aastat tagasi öelnud, et mõne aasta pärast ma lahutan, oleksin ma selle välistanud. Kuid elul olid minuga taas teised plaanid.

Elu ei salli tühja kohta. Nähes, et ma hakkan taastuma ning saan endaga jälle hakkama, visati mulle uus «kont», mida otsast närima hakata. Paarisuhe.



Kogu inimese areng saab alguse faktide tunnistamisest. Elu on ju nii paganama lühike. Tänast hommikut enam ei ole. Eilsest rääkimata. Seega tekib küsimus - mida ma saan just praegu ära teha, et elust rõõmu tunda?

Ja kui ma märkan, et elus on midagi, mis mind ei rõõmusta ja mis minu arengule kaasa ei aita, pean ma otsustama, kuidas muutus läbi viia. Kannatus on viimane asi, mida inimene endale põhjustama peaks. Tunnista fakte, jää endale ausaks ja vajadusel liigu edasi.



Mitte keegi teine ei võta meie elu eest vastutust. Maailm on täis nõuandjaid, kes räägivad meile ilusaid lugusid, kuidas eluga hakkama saada. Kuid pärast nõustaja juurest lahkumist oleme taas üksinda.

Me peame tagasi minema oma ellu ja seda elama. Ja kui elu on närune, peamegi elama närust elu. Mitte keegi teine ei saa tulla ja meid siin aidata. Me peame ise olema «mihklid» ja välja mõtlema, kuidas oma elu ilusamaks, täisväärtuslikumaks ja tähenduslikumaks muuta.



Eriti rõhutaksin ma just sõna «tähenduslikumaks», sest mida muud siis elus otsidagi? Kõik on ju nii mööduv ja kaduv. Jäädes kinni ilusatesse asjadesse ning inimestesse, otsides selle kaudu püsivat naudingut ja rahulolu, tekitame enestele väga illusoorse maailma. Me ei saa maailma enda pilli järgi tantsima panna. Me saame vaid iseenda tantsusamme valida ning ümbritsevale maailmale teatud tüüpi tähenduse anda.



Mina olen oma elule tähenduse andnud isikliku kasvu kaudu. Ma soovin tõesti teada, mis on selle kõige mõte ja kuidas elu tähendusrikkamalt elada. Kui ma näen, et midagi minu jaoks ei tööta, olen ma valmis riskima ning välja uurima, kuidas see siis enda jaoks tööle saada.

Nii nagu ma ei leppinud karjääriga Eesti suurimas pangas, mis oleks mind tänaseks võinud viia vägagi mõnusa eluni, ei leppinud ma ka sellega, et ma ei leia oma kaaslasega ühtegi muud kontakti kui lapsed ja olme.

Ma uskusin, et kooselul ja armastusel peab olema sügavam tähendus. Ma ei teadnud, kas mul on õigus või olen ma sinisilmne või liiga kärsitu, aga ma otsustasin edasi liikuda. Ma lihtsalt ei olnud õnnelik.



Ma juba tean, mida sa praegu mõtled. Sa mõtled sellest, kuidas me ei saa õnnelikuks saada teiste inimeste kaudu, ja sellest, kuidas paarisuhe on töö ning kompromiss, ja kuidas abielu tuleb väärtustada ning hinnata.

Ma ei pane seda sulle pahaks, sest tõenäoliselt on sul isegi õigus. Siiski ainult sinu uskumuste, vaadete ja kogemuste piires.



Kuidas pankrotiga toime tulla?


Ei ole vahet, kas me kaotame finantsilise või emotsionaal-romantilise turvalisuse, on sellel meile väga laastav mõju. Mõnikord tulevad sõbrad mulle külla ja küsivad, kas ma olen peast loll.

«Sa tulid ära ilusast kahekorruselisest tagahooviga majast, et elada üksinda selles ühetoalises korteris? Kui sa sõidad igal hommikul lastele järgi, et nad kooli ning lasteaeda viia, siis miks sa ei võinud seda kõike teha vanas kodus?»

Ning ma vastan nendele alati ühtemoodi. «See oleks ebaõiglane nii kaasa, laste kui ka minu enda suhtes.» Kooselu eesmärk ei saa olla laste kasvatamine, vaid hooliv laste kasvatamine peab tulenema armastavast kooselust. Lapsed on armastuse produkt, mitte vastupidi. Lapsed vajavad armastust, et kasvada armastavateks inimesteks.



Nüüd, kuus kuud hiljem, on kõik jälle hästi. Esmane šokeeriv lahkukolimine ja emotsionaalne sisemine rebenemine on asendunud vastastikuse mõistmise ja sõprusega.

Ma teadsin, et see ei ole ühepoolne, ning ma uskusin oma valiku õigsusesse. Ma teadsin, et ma teen haiget, aga ma uskusin sellesse, et ma annan niimoodi kõikidele võimaluse oma elule sügavam tähendus anda.

Ma tundsin, et armastus peaks olema midagi enamat kui vaid arutelud selle üle, mida poest osta, ning tundidepikkused vaikuses kulgevad autosõidud.

Jah, abielu on püha, ja seda peab austama. Kooselu puhul tuleb pingutada ning paarisuhtes peab tegema kompromisse. Aga selle kõige eeltingimuseks on sarnaste vaadete, ootuste ning huvidega inimesed.

Koerad ei paaritu kassidega ja kassid ei käi üldjuhul koertega koos ujumas. Ning kui sa ühel hetkel märkad, et sina oled kutsa ja teine on kiisu, või vastupidi, siis tuleb seda teadvustada ning arutada.

Mitte kisada, mitte kakelda ja kiusata. Vaid küsida rahulikult, mida me edasi teeme? Kas me oleme õnnelikud? Ning kuidas me saaksime üksteist aidata õnnelikuks saada?

Ei ole vahet, kas me oleme läbimas materiaalset või romantilist pankrotti, meie võimalused sellest «elusalt» välja tulla ning selle käigus kasvada on tohutult suured.

Mitte ühelgi hetkel ei saa ära unustada, et elu on väga lühike ja iga inimene on tulnud siia saama kogemusi. Mitte kannatama, mitte mõtlema selle üle, kui halb ja raske elu on, vaid teadvustama, kes ta on, mida ta kogeda soovib, ja siis läbi vastutuse ning tegutsemise selles suunas liikuma. 



Mõnikord õnnestub see lihtsasti. Mõnikord läbi suure valu. Kuid lamades 90-aastasena surivoodil saame sellisel juhul endale öelda, et ma vähemalt üritasin. See oli minu elu. Ja ma üritasin seda elada nii hästi kui võimalik, et kasvada, areneda ning olla parem inimene. Kohtumõistmist ei ole. On vaid puhas olemine. 

Kirjuta toimetajalePrindi
LinkMail
Märksõnad:enesearengkaido pajumaalahutuspaarisuhepankrot
Samal teemal
    KES KELLEGA SOBIB?
    Sponsoreeritud artiklid
    RETSEPTID
    Viimased uudised
    JõulueriKõik
    Ajakiri HelloKõik
    TervisKõik
    Horoskoop
    Top lood
    Top kommentaarid
    48h populaarsemad teemad
    POSTIMEES.eeKõik
    JõulueriKõik
    Elu24Kõik
    Majandus24Kõik
    SportKõik
    TallinnCityKõik
    NaineKõik
    TarbijaKõik
    MaailmKõik
    ArvamusKõik
    UudisedKõik
    VIIMASED GALERIID
    Arhiiv