Lugeja Grettel kirjutas meile lapse isa pealekäimisel tehtud abordist ja sellega seoses kogetud valust. Sihtasutuse Väärtustades Elu raseduskriisi nõustaja Kaia Kapsta kirjutab antud juhtumit kommenteerides, et abort on sageli ainult probleemide jäämäe tipp.
Raseduse katkestamine on siin pigem tagajärg millelegi, mis on tegelikult tunduvalt põhjapanevam inimese isiklikus arengus, kohanemisvõimes ning toimetulekusuutlikkuses.
Uuringutepõhiselt on aborditeema tihedalt seotud ühel või teisel moel naiste enesehinnanguga. On välja toodud, et kõrgema enesehinnanguga naised on need, kes hiljem oma abordiotsust pikalt kahetsema ei jää.
Oleme ka oma praktikas täheldanud, et naised, kes on iseseisvalt, mitte kellegi välispidisel survel jõudnud oma otsustes abordivalikuni, võtavad hiljem abordijärgses toibumisprotsessis enam vastutust selle eest, et see on olnud nende otsus, ja see toetab neid leinaprotsesside läbimisel.
See ei tähenda siis kokkuvõtvalt, et emotsionaalselt iseseisvamad naised ei läbiks iseendas abordijärgset leinaprotsessi või ei lubaks endale abordijärgselt vastuoluliste tunnete kogemist. Nii, nagu igasuguse leina läbimisprotsessis, on tunnetel oma suur ja oluline koht. Lein ja tunded on lubatud.
Kui abort tehakse välise surve ajendil, siis takerdutakse pigem väljaspool seisva süüdlase otsimisele, mis võib naises lisaks teistele tunnetele tekitada ka sügavat kibestumust. Üheks oluliseks faasiks abordiga seotud leinaperioodi läbimisel saab sellisel puhul enda osa mõistmine.
Mis oli minu osa kõiges selles, et asjalood selliseks kujunesid? Kui mul oleks võimalik minna ajas tagasi, et endalt küsida, mida teha selles olukorras, siis mis oleks see küsimus endale, lähtudes tänastest teadmistest? Mida ma naisena vajan mehelt ja paarisuhtelt? Mis võiks olla minu panus?
Hästitoimiva paarisuhte eelduseks on, et mõlemad pooled tunneksid ennast turvaliselt ja õnnelikuna. Paari omavahelises intiimsuses kehtib üks oluline põhitõde – kogu tegevus peaks mahtuma piiridesse, mis pakub rahuldust ja naudingut mõlemale osapoolele.
Siit tuleb küsimus – kui ma tunnen, et asjad ei ole hästi, kui minu vajadustega ei arvestata, kui tunnen ennast mingilgi moel ärakasutatuna, siis kuidas ma saaksin ennast aidata?
Paraku esineb suhteid, kus üks osapool tunneb, et tema vajadustega ei arvestata, et teda kasutatakse ära, kuid samas võib olla väga keeruline sellisest suhtest välja astuda.
Kui tunnete ära, et te ei ole sellises paarisuhtes, nagu soovite, siis on mõistlik pöörduda spetsialisti poole (pereterapeut, perenõustaja, psühholoog), kelle abiga saate olukorda, ennast ja oma paarisuhet analüüsida, et iseenda isiklikes vajaduses rohkem selgust saada, konkreetsete otsusteni jõuda ning vajadusel ka mittetoimivast ja haigettegevast paarisuhtest sirge seljaga välja astuda.