Reet Linna: üksindusel ja üksiolemisel on suur vahe

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koduaia kased: 
Reet Linna Merivälja kodu 
aeda kaunistavad nii suured 
kui ka väikesed puud.
Koduaia kased: Reet Linna Merivälja kodu aeda kaunistavad nii suured kui ka väikesed puud. Foto: Peeter Langovits

Endiselt krapsakas Reet Linna annab nooruslikkuselt silmad ette paljudele eakaaslastele, ent ometi võttis ta tänavu vastu pakkumise hakata juhtima «Prillitoosi».

Liikuv, nooruslikult rahutu hinge ja värske vaimuga, ikka suurepärases vormis Reet Linna (67) veetis äsja kiire aja kiuste nädalavahetuse Portugalis.

Terve suve reisis ta aga mööda Eestit, et sel nädalal neljandat korda tema juhtimisel eetrisse minevale «Prillitoosile» intervjuusid teha. Ja sai aru, et meie eakad pole sugugi vaid tumedasse rõivastunud ja lõputult tervisehädasid kurtvad kibestunud penskarid, vaid suures osas nooruslikud, julgelt ja erksalt riides inimesed, kes jumaldavad Metallicat.

Reet ütlebki, et tahab uuenenud «Prillitoosiga» edastada positiivset sõnumit ja emotsiooni. «See võib mõnele tobe tunduda, et mis see Reet Linna tuleb, ihhihii ja ahhahaa, elu on lõbus, aga ei ole, armsad sõbrad! Mul on täpselt samad mured ja haigused ja vaevused, aga neist tuleb jagu saada!» kostab ta energiliselt. Ja lisab, et tegelikult teebki ta saadet justkui iseendale.

Ent see pole kõik. Reet käib vahel siin-seal laulmas, aga muidugi mitte enam nii, et etteaste kestab kella kolmeni öösel ja koju jõuab viieks. Pigem päeval või mõnusal õhtusel ajal. Kõik muu on aga nii kuis enne – Rahva-Reedaks võib ta end ikka pidada, sest võhivõõraid, kes talle kui naabrinaisele tere ütlevad, jagub endistviisi.

Eesti Televisioonistki ei taha ta lahkuda, kuigi pakkumisi mujal saatejuhina tööd teha on olnud hulgaliselt: «Aga ma ei taha. Sest selles majas on elu läinud, on lapsed kasvanud, mured ja rõõmud koos olnud.»

Oma Merivälja kodus on Reet hommikuks küpsetanud «kiire õunakoogi», nagu ta seda kutsub, ning valanud kohvi tassidesse.

Kõigepealt aga kontrollime, kui nooruslik igihalja Reeda mõttemaailm ikka on.

Ega sa «Prillitoosi» vaatajaskonnale liialt nooruslik ole?

Vaata, kaks aastat tagasi mulle juba pakuti seda tööd, ja minus võitlesid kahetised tunded. Arvasin nagu, et olen liiga noor, ja mul olid teised mõtted, teised pakkumised, ning ütlesin «ei». Eks kolleegide hulgas peetaksegi mind vanaemaks õunapuu otsas.

Nüüd oli mul kaks aastat mõtlemisaega. Osalt sundis pakkumist vastu võtma materiaal­ne olukord. Olin valiku ees, kas lähen üldse telest minema, sest vanus on selline, või et töötan poole kohaga, mis mind aga ei rahuldanud. Isegi mitte see, et raha oli poole vähem, aga ma lihtsalt ei oska nii, et ma pool päeva ei pea mitte midagi tegema. Ikkagi istusin telemajas, sest kodus ju ka nii palju tegemist pole – kaua sa seda ikka koristad ja süüa teed!

Nüüd, kui mulle anti mõtlemisaega, olin, vastupidi, pakkumisest isegi väga meelitatud. Sest kui oled 67-aastane, ja ma ei häbene seda, ning sulle tehakse pakkumine, on see väljakutse. See on ju põhimõtteliselt persoonisaade, olen üksinda saatejuht. Mis tähendab, et pean ennast kokku võtma, aju tööle panema, nii sisemiselt kui ka välimiselt ennast vormis hoidma ja töötama.

Miks oleks sul kodus igavaks läinud?

Sest ma olen seda katsetanud. Olen proovinud, aga sellest ei tule midagi välja. Tean ennast: koristan kodu kiiresti ära, siis leian kappe koristada, muru niita, ja siis saab see kõik otsa. Väga suur lugeja ma pole – mitte sellepärast, et mulle lugeda ei meeldiks, aga kuna olen ise prillitoosi-inimene, siis videvikus väga kaua lugeda ei saa, silmad hakkavad kipitama.

Nõnda venivad õhtud pikaks ja kaua sa seda televiisorit ikka vaatad. Nii et see kodus vedelemine on üks mõttetu ajaraiskamine. Mulle ei meeldi ka puhata, sest seegi on mõttetu aja ja raha raiskamine. Ma parem puhkan aktiivselt, sest siis teen midagi ja liigun. See suvi on mul ka nii läinud.

Mida rohkem ma «Prillitoosile» mõtlen, seda rohkem saan aru, et tegelikult on see väga tore väljakutse. See on ju teada, et mina ja Mati Talvik oleme kõigi Eesti telekanalite eakaimad ja kõige kauem töötanud saatejuhid.

Ma ei arva, et olen parim saatejuht olnud, aga olen populaarne olnud. Saate «Laulge kaasa» andsin ise vabatahtlikult Gerli Padarile, sest ta on noor, avatud ja vitaalne ja lava armastav inimene, kel vaja leida kontakt rahvaga. Ehkki muidugi on neid, kes tulevad ja küsivad, et oi, miks teie enam ei tee.

Televisioonitööd olen teinud 42 aastat, kuigi veel varem sattusin siia majja Mäksi, Ifi ja Joala taustalauljana.

Ambitsiooni juhiks saada pole sul kunagi olnud?

Ei, seda pole kunagi olnud. Edev, jah, seda olen küll, televisioonis ei saaks muidu töötadagi, aga juht pole ma kunagi tahtnud olla. Omal ajal isegi pakuti mulle levimuusikaosakonna juhiks saamist, aga ma ei tahtnud seda.

Ma pole inimene, kes tahaks olla bürokraat, kes tahaks paberite ja arvudega tegelda – oi ei, mitte mingil juhul! Mulle meeldib teha, asju välja mõelda, ning televisioon, see on meeskonnatöö.

Ja mina ei taha üksi olla, mulle meeldib meeskonnaga koos töötada. Pean saama arutada, küsida, tunda seda, kas lähen õiges suunas või mitte. Olen Kaksikud, ja Kaksikud tahavad vaheldust ja kontakte.

Oled öelnud, et mida vanemaks saad, seda enam tuleb möödunu meelde.

(Imestunult.) Olen ma seda öelnud? Aga tõenäoliselt on vist küll nii. Olen seda ehk öelnud oma ema pealt. Panin tähele, et kui ikka väga vanaks saad, siis lähiminevik kaob ära ja alles jääb kauge minevik. Kummaline, eks ole?

Juhuslikud tuttavad ja töökaaslased, kes sul elus on olnud, kaovad justkui ära ning jäävad alles need, kes pärit kaugemast minevikust. Näiteks endised klassikaaslased. Kuid nii kaugele ma siiski veel jõudnud pole, et ainult minevikus elaksin. Ikka tänases päevas!

Mida sa kõige rohkem kardad? Surma?

Ma ei ole sellele mõelnud. Aga kui näed, et mõned su tuttavad on surnud päevapealt südame tõttu, või avastatakse kellelgi vähk, siis hakkan meeleheitlikult, paaniliselt mõtlema, et äkki on mul ka, ja jooksen kohe arsti juurde ennast kontrollima. Kuid surma peale ma küll mõelnud pole.

Viimasel ajal olen kokku puutunud vanemate inimestega, kes juba dementsed, ja olen tähele pannud, et näiteks mu ema kardab aeg-ajalt surma. Aga ta on juba 90-aastane. Ja samal ajal ütleb ta, et näed, surm kah mind ei võta, ma ei jaksa enam... Mina sellele mõelda ei taha. Mõtlen, et 67... No kümme aastat ikka veel! Meie suguvõsas on eakad inimesed, tädi oli 96, kui suri, et siis võiks ju (sülitab kolm korda) olla aastaid küll veel.

Kuidas sa seda kõike jõuad – saateid teha, kodus askeldada, ema eest hoolitseda?

Tõtt-öelda olen oma ema Merivälja pansionisse pannud. Sest see ei tulnud enam kõne allagi...

Mõtlesin selle üle kohutavalt kaua, võitlesin endaga, sest vaata, kui sa oled nii kaua koos elanud, on ta ju nagu oma laps! Nüüd olen sellest aru saanud, et vanemad inimesed muutuvadki lapseks kätte.

Kui töölt hiljem koju tulin, küsis ta, kus sa nii kaua olid, miks sa koju ei tulnud, tahan kommi ja seda ja teist...

Rollid vahetusid?

Jaa, see on uskumatu! Ja kui ta sai 90 ära, ütlesid lapsed: «Ema, võta mõistus pähe, sul tuleb temaga ööpäev läbi olla, sa ei saa niimoodi!» Memm aga istus voodile, vaatas mulle otsa ja kostis: «Sul on nii tuttav nägu, kas me tunneme teineteist?»

Kui mõistsin, et pean ta pansionisse andma – õnneks on see kodu lähedal –, siis see võitlus iseendaga oli ikka päris karm. Kutsusin õe ka kaasa, sest kartsin, et äkki jääb memmele mälestus, et mina üksinda olin see, kes ta kodunt ära andis.

Et oleme seda koos teinud, koos otsustanud...
Ja siis oli mul mitu nädalat tunne, nagu oleksin lapse lastekodusse andnud. Ma ei tahtnud algul sinna pansionituppa minna, ent nüüd olen tasapisi harjunud, sest tegelikult on tal seal parem. Ja kuna tal on ainult lähiminevik, siis ta ei saa aru, et ta on seal juba mitu kuud olnud. Kõik tahavad koju, kes seal on, ja memmgi küsib, kas ta saab koju, aga nendib, et ega tal paremaks pole läinud, ta arvab, et see on haigla.

Saan nüüd oma eluga paremini hakkama, aga käin tal üle päeva külas. Ülejäänud elanikud ütlevad, et küll teie olete tublid tütred, et nii tihti ei tohi käia, et see rikub hoolealuste psüühikat. Aga kuidas sa saad mitte minna? Ikkagi oma ema, ja iial ei tea, kui kauaks teda on.

Raske on kujutada ette seesmist võitlust iseendaga, kui vaja säärast sammu teha.
Sellest saavad aru vaid need, kes on sellega kokku puutunud, teised võivad öelda: näed, viis oma ema ära, vaata, mis inimene see on, nüüd ei saa ema eestki hoolitsetud... Ma olen seda vähemalt 40 aastat teinud. Arvan, et piisavalt palju teinud, et natukenegi veel oma elu elada... On juhtunud, et olen ema pärast 52 tundi järjest üleval olnud.

Nii on parem. Pansionis on inimesed, kes selleks õpetatud ja koolitatud.
Numeroloogid on öelnud, et olin eelmises elus mees, misjonär. Võib-olla on tema aitamine ja abistamine mulle sisse kodeeritud? Aga noh, nüüd on mul poeg Robert, kes tuli mõneks ajaks koju tagasi. Nüüd saan talle hommikuti süüa teha. Ma PEAN kellegi eest hoolitsema!

Vanavanaemaks sa saanud pole?

Ei, nii vana ma veel pole... Mu vanim lapselaps on 18. Ja ega siin vanus loe! Olen nüüd seoses tööga aru saanud, et ka väga noored võivad olla vanaemad ja sealsamas vanavanaemad. Kuid olen kolmekordne vanaema – keskmisele, Kasparile, näiteks telekavanaema. Mulle see roll meeldib väga.

Mäletan, et sain vanaemaks, kui Liisu sündis. Oli 90ndate algus ja osalesin ühel Margus Turu korraldatud Kuldse Trio suvetuuril. Mõtlesin, kas julgen seda lava pealt tunnistada, et olen vanaema, aga Antti Kammiste oli teinud laulust «Ei sellest hooli» diskorütmis variandi.

Ja siis ma läksin lavale, laulsin laulu ära, ja mäletan, see oli Paide lauluväljakul, kui ütlesingi esimest korda rahvale välja, et kas olete varem niisugust diskovanaema näinud.

Ületasin läve. Ütleme nii: oled mõtlemiselt noor, tahadki olla noor, käid riides nagu noorem inimene, passi ei taha vaadata, ja siis selle läve ületamine – ma ei tea, on ka teistel niimoodi –, see on teatud hetkel raske. (Muretult.) Aga siis ma ületasin selle ja pärast seda olen olnud uhke. (Naerab.)

Ütlesid seda nii lihtsalt ja muretult?

(Naerdes.) No aga sa ei saa ju pead põõsasse peita, kui oled vanaema! Nad panid mulle küll algul nimeks mana, aga viimane lapselaps ütleb vanaema. See on nii tore, kui ta algul ütles: vanaema Leet. Nüüd on r ka.

Elustiilgi on sul üsna nooruslik?

(Naerdes.) Tunnistan ausalt, et hoolimata nooruslikust elustiilist olen saanud ishiase! Mul on mingi istmikunärvi põletik, nii et ei saa väga joosta ega käia. Ilmselt pingutasin igapäevase mere ääres kõndimise ja jooksmisega üle.

Olen aru saanud, et minu tervise ja füüsise heaolu sõltub liikumisest. Olen emalt pärinud selle, et liigesed hakkavad piisava liikumiseta valutama, ja siis tuleb passi vaadata. Usun, et paljud teisedki inimesed peaksid mõtlema sellele, et kui kusagilt on valus, peab ikkagi püüdma kas või tasapisi kõndida. Nii ütleb ka mu väimees, kes on füsioterapeut.

Möödunud talvel käisin easy fitness’is, mis mõeldud ainult naistele, aga see firma läks pankrotti. See oli mõeldud kõigile, nii vanadele või paksudele kui tahes.

Talvel käin Alpides suusatamas, aga viimasel talvel kukkusin. Õigemini kakerdasin täiesti mõttetu mäe peal ja kukkusin täiesti mõttetult – põlvesideme venitasin natuke välja. Ja see on vist vanusest, et tekkis teatud alalhoiuinstinkt – hakkasin kartma teist kukkumist, kuigi õhtuti panin afterski’l rasketes suusasaabastes tantsu, nii et vähe polnud.

Kuid rõhutan ikkagi: kunagi ei ole keegi seal suusatamiseks liiga vana! Treenerid ütlevad, et see on lihtsalt kahe kõrva vahel kinni. Kui sa küsiksid, mida ma kardan, siis meeletult kardan ma nii sügavust kui ka kõrgust – kui põhja pole all, ma ujuma ei lähe, ja lauluväljaku tornist alla vaadata on katastroof. Mäe otsas aga... kui suudad hirmust vabaneda, tuled igast mäest alla. Seda võib vabalt ka seitsmekümnene teha.

On sul mõnd kõlbelist kriteeriumi, millest sa kunagi üle ei astu?

Ma ei ole kedagi reetnud. Mulle tehti kunagi ettepanek hakata telemajas koputajaks, olen sellest ka oma elulooraamatus kirjutanud... Ma ei ole kunagi oma isiklikke, väga kitsa ringi saladusi ja mõtteid mitte kellelegi rääkinud, ja see on päris kindel. Tean täpselt, kui olen intervjuusid andnud, et need on teatud piirini. Mulle on mu perekond, minu lähedased väga-väga tähtsad.

Valetanud olen küll. Aga see on niisugune hädavale. Olen ahviaastal sündinud Kaksikud – hädavaled on mind saatnud kooliajast saati.

Mis aga pahedesse puutub, siis – ma ei joo üldse enam. Tükk aega juba. Ju siis on paak täis. (Naerab.)

Kuidas see täis sai?

Ühel päeval lihtsalt tundsin, et isegi mitte veini ei taha enam juua. Vaid vahel harva, kui mul on võimalus sõpradega linnast välja sõita, siis, ma ei häbene seda öelda, joon valget viina. Just nimelt – puhast kraami. Teisel juhul on järgmisel päeval mitte pohmell, vaid pea paha, nagu mu ema ütles.

Oled end sidunud mitmete heategevusüritustega – see on nagu omamoodi maailmaparandamine?

Olen jah, aga mul ei tule see hästi välja. Praegu on mul näiteks süümepiinad, sest andsin lubaduse olla uue Maarja küla patrooniks. Need on puuetega lapsed Tartu Maarja koolist. Kevadel tegime kirikukontserdi, mis õnnestus väga hästi, aga raha me palju ei kogunud.

Nüüd oleks vaja korraldada suurem kontsert, milles osaleksid rokk- ja folkmuusikud, ooperiartistid, aga ma ei suuda seda üksinda teha! Kuid ma pean saama selle veel sel aastal tehtud. Sest ma olen lubanud ja lapsed vajavad abi. Kuid saal ja kõik muu ju maksab, ja tasuta ei anna keegi siin ilmas vist küll mitte midagi...

Osaled ka Oleviste kiriku heategevusüritustes, kuid ometi pole sa ise usklik?

Ei ole. Igaüks võib uskuda millessegi. Võib-olla mõjutab mind see, et isapoolsed vanaema ja vanaisa olid paduusklikud. Maire Aunaste, muide, ütles nii armsasti, et olen tema jaoks nagu pühak, et kuidas ma võin sinna haisvasse kodutute seltskonda minna.

See ei ole mulle üldse keeruline.
Aga usklik... Olen väiksest peale pidanud koos vanavanematega palvetama, aga sundimine mulle ei meeldi. Samas arvan, et mingid jõud on olemas, kes meid juhivad ja suunavad.

Isegi Olevistega seoses – kui sinna esimest korda kümme aastat tagasi heategevusüritusele läksin, pidin seal laulma, aga hääl läks ära. Läks nii ära, et täitsa kähisesin. Ja noored, kes kirikus olid, ütlesid, et Reet, küll kõik läheb korda, me palvetame sinu eest!

Äkki oli hääle kadumine märk, et sa ei peaks seal laulma?

Ei, see polnud märk. Mul oli enne suur töökoormus ja hulk närveerimist. Nad palvetasid mu eest, ja kui laulsin «Püha ööd», endal klomp kurgus, siis tuli see mul välja. Mis sest, et kähin juures. Aga ma laulsin selle ära ja siis hakkasin uskuma, et äkki tõepoolest palved aitavad. Ma ei ole seda elus ise kasutanud, aga... äkki peaks, kui on raske?

Kelle poole raskel ajal pöördud?

Esimene asi – ma olen üksinda. Olen ausalt öeldes kass, kes kõnnib üksinda katusel. Suhteliselt iseseisev. Ma ei hakka esimese hooga kaebama, et appi, mis nüüd saab, kõik on nässus – ma ei tee seda. Elu on õpetanud, et esmalt peab ise püüdma küsimustele vastused leida, aga kui ma leia, siis on mul kooliajast, 8. klassist saati väga hea arstist sõbranna, minu Roberti ristiema.

Ta oskab mulle alati vastuseid anda. Oleme mõlemad Kaksikud, ehkki meie vaated kõiges ei ühti, kuid kõik minu mured ja rõõmud ta teab.

Aga mida ma veel olen tähele pannud – et võõrale inimesele on mõnikord lihtsam rääkida kui tuttavale. Nii on väga palju minuga tehtud.

Millist omadust oled oma lastesse püüdnud süstida?

Issand, mis küsimus. Nii keeruline küsimus, johhaidii!
Usaldust üksteise suhtes. Lahtist olekut. Märkama neid, kel on abi vaja. Olema üksteise suhtes abivalmis. Meil on mõnes mõttes italiaano-perekond, istume tihti koos ja äsja pidasime tagantjärele Roberti sünnipäeva. Nendega on kuidagi õdus ja mõnus olla! Mina ei räägigi palju – istun ja kuulan, kus nad on käinud, mida näinud ja teinud.

Muide, Robert on pillimees, tal on bänd Elephants From Neptune ja ta laulab vapustavalt hästi. Ta on tegelikult sissepoole elav boheemlane, aga uskumatu, kui emotsionaal­ne ta laval on!

Ütleks, et varsti astub isale (Ivo Linnale – toim) kanna peale. Ja kui tütar Hanna-Stina ütles, et ta on uhke Roberti üle, siis enam paremat kiitust ei saa olla. Varem oli ansambli nimi Kaja – mõtlesin, et mis nimi, see ju naisteansambel, anna kannatust, aga nüüd on nad koosseisu muutnud. Mikk Mikiveri poeg Jon on, muide, trummide taga.

Kokkuvõtteks: mis seis su elus praegu on?

Väga hea seis! Kui tahad küsida, kas mu kõrval kedagi on, siis ei. Mulle pole vaja kedagi, mulle pole mitte kedagi vaja. Olen praegu iseendaga väga heas suhtes, ennast leidnud rohkem kui kunagi varem. Olen oma nurgad maha nühkinud, ma pole pahur, vinguv ega kade kellegi peale. Olen praegu päris õnnelik ja leian, et mulle pole kedagi kõrvale vaja.

Sest ma pole üksi – üksinduse ja üksiolemise vahel on suur vahe. Üksindust ma pole tundnud, aga üksi olla mulle meeldib. Ja ütlen ausalt: kui peaksin praegu kodus kulutama aega kellegi sokkide pesemisele, vaatama, et kapp oleks süüa täis, toit laual ja õlu külmas – siis ei! Ma ei taha seda. Kindlasti mitte!

Ma ei tea, võib-olla on kusagil minu teine pool olemas, võib-olla ei ole. Ehk ongi nii määratud, et marsin elu selle poole üksinda. Aga ma ei tunne ka kellegi järele puudust. Noh, võib-olla vahest harva siiski, kui talvel mägedesse suusatama lähen, ei leia teist endasugust, kellega minna.

Teine on jõuluaeg, kui näen paare, kes käsikäes poes hapukapsast ja hane ostavad, siis mõtlen, et tore oleks, kui keegi oleks... Austajad on, jah, aga olen vist endale seina ette ehitanud.

Miks?

Ma ei taha! Mul on piisavalt toredaid sõpru, kellega talvel nädalavahetust ilma sellise teistsuguse kokkupuuteta veeta. Ma ei ütleks, et olen frigiidseks muutunud, jumal hoidku selle eest, aga kuidagi nagu...

Vaata, mehed on need, kes ei saa üksinda hakkama. Seda ma olen lugenud ja elus aru saanud, et mehed peavad endale kedagi kõrvale saama, kui nad üksinda jäävad, eriti kui teinepool teise ilma läinud. Aga naised – naised saavad hakkama! Olen terve elu iseseisev olnud. Ja mul on väga tore elu olnud.

Tean, et ma ei meeldi kõigile. Sina, Verni Leivak, ei meeldi ka kõigile. Ja polegi vaja! Ikka on neid, kellele sa ei meeldi, ja selle najal maailm püsibki – muidu oleks igav!

Öeldakse, et ükski heategu ei jää karistuseta.

Usun, et kõik tuleb kunagi tegijale tagasi. Headus pole millegagi mõõdetav, aga arvan, et kõik halvad asjad saavad karistatud. Võib-olla. Ja kui ei saagi, siis... Mul täiesti ükskõik, saavad või ei saa. Elagu edasi oma koormaga!

CV
Reet Linna


Sündinud 1. juunil 1944 Leningradis
Lõpetanud 1962. aastal Tallinna 7. keskkooli, 1968. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi joonistamise, joonestamise ja tööõpetuse erialal
1963–1964 filharmoonia estraadistuudio õpilane

Töötanud ETVs peaaegu 42 aastat (muusikasaadete ja Eesti Telefilmi assistent, saatejuht ja toimetaja), 1972. aastal töötas mõne kuu Eesti Riikliku Filharmoonia solistina
Ansamblite MERL ja MIR liige, populaarne estraadilaulja ja laulutekstide looja
Ilmunud kaks plaati: «Ja sealt nad tulevad» (1997) ning «Reet» (2009)

Praegu juhib ETV saadet
«Prillitoos», üks saatesarja «Tähelaev» juhte
Lahutatud, pojad Kent (45) ja Robert (28), tütar Hanna-Stina (37); lapselapsed Lisette (18), Kaspar (11), Aleksander (3)

Arvamus

Kai-Elna Allik
sõbranna, arst

Reedas on jäänud püsima sisemine sära ja elurõõm, mis oli temas olemas juba koolipäevil, kuid sellele on lisandunud kaunis küpsus. Ta on muutunud aina kaunimaks ja minu meelest sobivad talle tema aastad väga. Temas on esile tulnud sisemine ilu, väärikus – talle sobib see, mis temaga toimub.

Kuigi oleme Reedaga väga head sõbrannad, usun, et eks igas inimeses ole väike saladus, mida ta teistega ei jaga. Ja arvan, et meil, inimestel, peakski oma väike saladus olema.

Reet on olnud hea ema oma lastele, superperenaine, loonud väga ilusa kodu. Tema osavõtt heategevusest, ka Pelgulinna sünnitusmaja toetusfondi toetamine, on suuresti näide tema heast ja avali südamest. Ja seegi, kuidas ta on hoolinud oma emakesest...

Reeda kiire õunakook
•    1 muna
•    1,5 dl suhkrut
•    1,4 dl piima
•    2 spl sulatatud, jahutatud võid
•    3,5 dl nisujahu
•    2 tl küpsetuspulbrit
•    4 õuna (kooritud)
•    Segada 3 spl suhkrut ja 3 spl kaneeli

Vahusta muna ja suhkur, lisa piim, sulavõi ja küpsetuspulbriga segatud jahu ja sega. Vala segu määritud vormi. Pane õunaviilud peale ja riputa suhkru-kaneeliseguga üle.
Küpseta 200 kraadi juures 30 minutit, kuni kook on kuldpruun.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles