Lugeja kirjutab: kas me teame, kes me tegelikult oleme?

Esme Kassak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

«Oh sind inetut pardipoega,» mäletan üht vanaproua aastate tagant ütlemas, kui väikese tüdrukuna rõõmuümina saatel saatel vanaema juures külas olles trepist alla kepslesin. Kohe see justkui möödaminnes öeldud fraas mind saatma ei jäänud, kuid ajapikku hakkasin üha enam tundma, et sel naisel oli õigus, kirjutab Katariina (nimi muudetud).

Kooliteel saatsid mind pidevad pilked minu paksuse kohta, mis järgnesid mulle kuni põhikooli lõpuni. Ma olin küll aktiivne ja pilgetest tekkinud tundeid teistele välja ei näidanud, kuid kogu minu elule on see mõjunud sügavalt.

Olen siiani erinevate komplekside, mõtete ja justkui hirmude küüsis, kuigi mul on armastav perekond, hea töö ja toredad sõbrad. Tunnen end ikka veel nagu see «inetu pardipoeg», kuid imekombel mitte enam välimuse osas, vaid seestpoolt. Miks? Eks ikka oma hinge tasapisi kogutud valude, hirmude ja enese sisemise kontrolli kaotamise pärast.

Ma olen täitnud oma salajased unistused: välimuselt ei ole enam nii inetult paks, olen armastatud, mul on väärt mees ja lapsed. Töökohas mind aktsepteeritakse ja mul on ka sõbrad, kes loodan vähemalt, et hindavad mind. Aga… sisemus minus karjub, nutab, on rahutu.

Ma olen saanud kõik, mis ma olen tahtnud, kuid tunnen end ikka ja jätkuvalt inetu pardipojana, kes võitleb asjade eest, mis ei vajagi võitlemist või võistlemist ning ei ole energia kulutamist väärt. Või siiski? Seda kõike tehes ma naudin tegevust.

Hommikul vaatan peeglisse tusases tujus ja kurva pilguga. Lapsed näevad minu kurbust. Tööl naeratan ja naeran, olen ennast kehtestav ja domineeriv, kuid mõistev ja hooliv. Töökaaslased, mitte küll kõik, austavad ja armastavad mind. Seda on hea tunda. Siis jälle olen kodus, teen tööd ja näen vaeva, ja tunnen end väsinuna. Mul on armastav mees, kes on kurb, kuna tunneb, et ei oska mind õnnelikuks teha.

Kunagi olin ma aga rõõmus paksuke, keda vanaproua kohtas trepil. Nüüd olen vaid väliselt rõõmus naine, keda võib kohata säravas pildis vaid tööl, seltskonnas, kuid mitte kodus. Selline pilt minust aitab mul hoiduda sellistest vanaprouadest, kes seda rõõmugi, mille olen endale lihtsalt välja mõelnud, ei saaks minu hingest minema pühkida. Aga naerda on hea! Ja hea on teada, et kõik, mida me tahame väga, selle me ka saame. Paraku küll asjade ja tegude osas, mis puudutavad välist elu.

Kes ma küll selline olen, tahan endalt küsida. Miks ma nii tunnen? Olen see, kes ma tahan olla, kuid seda kahjuks ikkagi osaliselt, sest minu oskused pole saanud korralikku sisemist lihvi oma väljamõeldud nõrkuste tagajärjel. Olen valmistanud pildi endast vaid pealiskaudselt, kuid mitte piisavalt põhjalikult.

Kes olen ma päriselt? Ma ju tegelikult tean seda. Lihtsalt inetu pardipoeg printsessi maskiga. Vaatamata sellele kohutavale teadmisele meeldib see mulle, sest mul ei ole usku, et ilma maskita elu mulle sobiks ja valmistaks rõõmu.

Minu tegelik elu on vaid pettekujutlus, pettus, mitte reaalsus. Kas selline ongi kogu mu elu, nagu ilusa kaanega seest tühi raamat?

Loe lisaks psühholoog Marge Vainre kommentaari Katariina kirjeldatud probleemile.

* * *

Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel olulisel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Katariina saab kingituseks Avoni parfüümvee Little Red Dress (50 ml, 19,40 EUR).

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles