Lugeja küsib: mida teha, kui laps jonnib?

Marina Lohk
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Naine24.ee lugeja esitas rubriigis «Küsi nõu» perekeskuse Sina ja Mina nõustajatele küsimuse, mida teha aasta ja nelja kuu vanuse lapsega, kes lööb ja jonnib. Kliiniline lastepsühholoog Ene Raudla selgitas oma vastuses, et jonn on sellises vanuses lapse üks suhtlemisvahendeid ning peaasi on mitte reageerida sellele jõu või võimuga.

Lugeja kirjeldas oma muret järgmiselt: «Näiteks kui ma kodus ütlen talle, et ei tohi, lööb ta kohe mind või teisi lapsi, kes külas on. Kui poodi lähme, tahab ta korvist maha saada, aga siis jookseb ära. Kui ma aga ei lase, kisab ja jonnib. Suht piinlik on. Poes ka käest kinni võttes viskab end selili või kaotab jalad alt ära. Kodus samamoodi. Kuidas käituda või ohjeldada sellist käitumisviisi?»

Ene Raudla hinnangul pole kirjeldatud käitumises midagi eriskummalist. «Jonnieaks peetakse vanusevahemikku 1.-3. eluaastani, mis võib tuua endaga kaasa tugevaid tundepuhanguid. Miks see nii on? Laps ei oska oma tundeid veel ohjata ja teistele mõistetavalt väljendada. Nagu nutt, nii on ka jonn lapse üks suhtlemisvahendeid.»

Raudla sõnul kasutab laps jonni enamasti siis, kui midagi muud enam ei aita. «Kõik lapsed ei viska end pikali, osa aga küll. Laps paneb oma tahte saavutamiseks mängu kõik. Pikaliviskamine on üks nendest viisidest, sest ta teab täpselt, millal ja kus vanem tema tahtmistele järele annab.

Piisab ühest korrast rahvarohkemas kohas, kui vanem enda häbist päästmiseks lapse tahtele järele annab. Laps jäädvustab selle mällu ja järgmine kord taolises olukorras laseb selle käitumismustri käiku. Laps tajub väga hästi, kui vanem on pinges või närvis eeloleva «etenduse» ohuootusest. Ja «etendus» algabki, sest laps teab, et nüüd on vanem abitu.»

Kui lapse tugevatest tunnetest hirmutatud vanem hakkab last karistama, tema peale karjuma, sakutama, ähvardama, tunneb laps, et vanem ei saa temast aru, ning lisab jonnile hoogu juurde.

Lisaks võib lastepsühholoogi sõnul juhtuda, et vanemad ise põhjustavad lapse jonnimist - kas teadmatusest või kogemuste puudumise tõttu. Nimelt, kui vanem ise on stressis, ebakindel või ärritunud, võib laps hakata vanema ärritusele reageerides ja tähelepanu saamiseks jonnima.

Raudla sõnul tuleks lapsel aidata oma meeleolu väljendada. Näiteks kui laps küsib poes järjekordselt mingit maiustust, mida te ei taha talle osta, võib öelda: «Ma saan aru, et sa tahad seda mänguasja ja oled pahane minu peale, et ma ei luba sulle seda. Ma ei osta sulle seda, sest ma ei pea seda vajalikuks».

Vahel on jonni tähendus see, et laps tahab suuremat tegutsemisruumi või lihtsalt koos vanemaga olla. Seega on Raudla sõnul oluline, kuidas lapse vajadustesse ja tunnetesse suhtutakse.

Krooniliseks muutub jonn siis, kui kõiki lapse eneseväljendusi ja tahteavaldusi tõlgendatakse jonnina. Vanema ärritus lapse jonni peale peegeldub paratamatult omakorda lapse enda käitumises - laps muutub ärevaks, virilaks, pahuraks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles