Psühholoog: paremad materiaalsed tingimused ei kaalu üles hirmu talumist

Marina Lohk
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Lugeja küsis naine24.ee «Küsi nõu» rubriigis perekeskuse Sina ja Mina nõustajatelt, kas ta tegi õigesti, et tuli koos lapsega ära vägivaldse mehe juurest. Psühholoog ja perenõustaja Marge Vainre selgitas oma vastuses, et miski ei õigusta teisele valu ja kannatuste põhjustamist ning ka lapsele on turvaline elu väljaspool terrorit igal juhul parem.
 

«Tegin eile lõpparve 11 aastat kestnud kooseluga. Mees terroriseeris meid vaimselt (mind ja meie 7-aastast poega). See on kestnud juba kaua ja nüüd otsutasin juba kolmandat korda ära lõpetada. Esimene kord tulin tagasi, kuna ta niii ilusasti palus. 

Teine kord ämma nõudmisel (vastu lapse tahtmist) ja nüüd siis kolmas kord. Eile viisin lapse sõbra juurde (kuna ta kartis koju minna - ta kartis, et tema saab peksa või siis mina,» kirjutas lugeja, kes plaanib kolida koos lapsega sotsiaalkorterisse.

«Mehega läks muidugi riiuks ja ta sõimas ja rebis riietest ja lõpuks lajatas rusikaga näkku. Kutsusin politsei, kuna tahtsin asjad kätte saada. Nüüd aga on möödas üks päev ja ma kuulen etteheidet mehe täditütrelt, kes arvab, et ma läksin ikka kiirustades, et lapsel on parem kodus olla ja elutingimused paremad jne jne. Ja ma hakkan ennast juba süüdi tundma - äkki tõesti? Kas ma peaks tagasi minema?»

Psühholoog Marge Vainre sõnul saab antud olukorra kirjelduse põhjal öelda, et mehe vägivaldse käitumise puhul pole tegemist ühekordse eksimusega.

«Samuti ei viita miski sellele, et mees võtaks vastutust oma viha ja vägivaldse käitumise eest. See, kui ta hiljem räägib ilusasti ja palub teid tagasi tulla, ei tähenda, et ta tulevikus suudaks vägivaldsust vältida, isegi, kui ta seda tõsimeeli lubab,» selgitas ta.

Naised, kes taluvad enda suhtes alandavat ja agressiivset käitumist, lasevad end Vainre sõnul sageli uuesti mõjutada, uskudes ilusat juttu, uskudes, et nüüd on teisiti, ja arvavad, et kui nad nüüd ise kenasti käituvad, siis pole mehel põhjust ju vihastada.

Mõnda aega uus algus isegi toimib, kuid kõik kordub psüholoogi sõnul üsna pea ja pigem sagedamini ja järjest julmemalt. «Küsimus on selles, millal te taipate, et teie ei saa teda muuta, et teie ei ole süüdi, teie ei vastuta tema agressiivse käitumise eest.»

Ainus võimalus, kuidas asjad saaks muutuda, on Vainre sõnul see, kui mees ise teadvustaks, et on vastutav oma tunnete ja käitumise muutmise eest, ning otsiks abi.

«Kui te üldse oma meest aidata saate, siis just sel viisil, et ei jätka sellist suhet ja annate selgelt teada, et olete otsustanud alustada uut elu ja ei lase endaga enam nii käituda (manipuleerida),» märkis psühholoog, lisades, et mees saab samamoodi jätkata vaid juhul, kui naine seda võimaldab, olles osaline negatiivses suhtemustris.

Lapse heaolust rääkides tõdes aga Vainre, et paremad materiaalsed tingimused ei kaalu kindlasti üles hirmu talumist. «Uskuge oma last, kui ta kardab. Turvalisus on lapsele elementaarne vajadus, et temast kasvaks emotsionaalselt stabiilne, empaatiline, enesest ja teistest lugupidav inimene.»
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles